1917. aasta 8. märtsil (23. veebruaril) tulid Peterburis tänavale kurnatud tekstiilitöölised, et protestida pideva toidupuuduse vastu, algatades sellega Veebruarirevolutsiooni.[1] Keisrivõimu langemise järel võimu võtnud Ajutise Valitsuse kukutasid omakorda bolševikud novembris (oktoobris). Tänu sellele, et kümned tuhanded naised Venemaal nõudsid valimisõigust ja osalemist Asutavas Kogus, said ka Eestimaa naised 1917. aastal õiguse valida. Samal aastal toimus Tartus esimene Eesti Naiskongress.
Oli alanud oma riigi ehitamine, kus andsid tooni sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted.
Kongressil osalesid naisseltside esindajad Tallinnast, Võrust, Pärnust, Vändrast, Paidest, Amblast, Nõmmelt, Valgast, Türilt, Moskvast, Petrogradist, Hagerist, Põltsamaalt, Tartust ja mujalt. Muuhulgas sündis otsus, et kõik need seltsid tuleb koondada Eesti Naisorganisatsioonide Liiduks, mis sai juriidiliseks kehaks järgmisel kongressil 1920. aastal (ENL, alates 1930. aastast Eesti Naisliit). Seega olid Eestimaa naised 1917. aastaks juba üsna organiseerunud, ka Venemaa linnades. Vanemuise saalis võeti 27. mai õhtul vastu viis riigikorda puudutavat resolutsiooni, milles nõuti, et Eestimaa oleks iseseisev osariik Venemaa demokraatlikus föderatsioonis, kus naistel oleksid piiramata poliitilised õigused, mida abielu ei kitsenda. Nõuti isiku-, sõna-, trüki-, ühisuste-, koosolekute ja streigivabadust ning naiste võrdseid õigusi meestega maaküsimustes. Märgiti ka, et prostitutsiooni vähendamiseks tuleb selle ühiskondlike põhjustega süsteemselt tegeleda, mitte tegevust reglementeerida, sest see „alandab naise isikut“. Nõuti naiste esindatust kohalikus omavalitsuses ja erakondades ning ka Asutavasse Kogusse sooviti saata üht Eesti naisesindajat. Võeti põhimõtteline seisukoht, et eesti naine peab kaasa aitama karskusliikumisele, kuna alkoholismil oli hävitav mõju perekondadele ja ühiskonnale. Naistöölisi sooviti aidata naisinspektsiooni sisseviimisega vabrikutes ja töökodades (sh käsitöölistele ja koduteenijatele), tervist kahjustava töö lõpetamisega, lastesõimede rajamisega vabrikute juurde, tööst vabastamisega kuus nädalat enne ja pärast sünnitust, palga viimisega meestega samale tasemele. Loodeti, et kui naine saab riigitöös oma mõju maksma panna, siis lõpevad sõjad.[2] Pärast teist naiskongressi 1920. aastal hakkasid suurkogud toimuma iga viie aasta järel kuni 1935. aastani.
Oli alanud oma riigi ehitamine, kus andsid tooni sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted. 24. veebruar 1918 märgib hetke, kui juba vilkalt organiseeruma asunud naised Eestimaal said hakata töötama iseolemise nimel mitte ainult oma kubermangus, vaid iseseisvas demokraatlikus rahvusriigis. Ajastut, millel see peatükk peatub, võib kirjeldada Virginia Woolfi 1929. aastal ilmunud essee keskse metafoori, „oma toa“ kaudu – ainult et eesti naised tahtsid, et see ruum, kus neil on võimalik laua taha maha istuda ja vaimutööd teha, oleks terve riik.
Meeste riik
1917. aasta autonoomia seaduse arutelul olevat Konstantin Päts Minni Kurs-Oleski ja Mari Raamoti kohta küsinud: „Miks need naised siin koosolekul viibivad?“ Nende kaitseks lausunud Lui Olesk, et ega siia ei tuldud looma mingit meeste riiki.[3]Eesti Naisliidu liikmed kritiseerisid Asutava Kogu ja hilisemate Riigikogu koosseisude tegevust, sest nad ei võtnud naiste hääli seadusloomes piisavalt kuulda.
Asutavasse Kogusse oli kuulunud seitse naist: Marie Reisik Jaan Tõnissoni juhitud Rahvaerakonnast, Naisliidu juhatuse liige Johanna Päts vasaktsentristlikust Eesti Tööerakonnast ning Helmi Press-Jansen, Minni Kurs-Olesk, Marie-Helene Aul, Emma Asson-Peterson ja Alma Anvelt-Ostra Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist. 1924. aastal välja antud ENL-i esimest tegevusjärku kokku võtvas aastaraamatus kirjeldas Asson-Peterson essees „Naine ja poliitika“ naise ühiskondliku positsiooni nihkumist. Ta ütles, et naise aeg üksnes kodukolde ees on läbi saanud, kuna rasked elutingimused on sundinud kõigepealt töölisklassi naisi, aga nende järel ka kodanlikke naisi endale väljaspool peret teenistust otsima. Elutingimustest ajendatuna on ühiskondlikuks ootuseks muutunud, et ka naine räägib avalikes küsimustes kaasa. Asson-Peterson juhtis tähelepanu kodanlike naiste majanduslikule privileegile ning kritiseeris neid selle eest, et nad peavad oma panuse piiriks tasuta heategevustööd, samal ajal kui töölisnaised seisid revolutsioonides demokraatliku riigi eest, mis olevat ainus võimalus, kuidas naise aineline ja õiguslik olukord võiks paraneda. Autor tuletas meelde, et Prantsuse revolutsioonis oli tähtis roll Versaille’sse marssinud naistel, loetles vene naisrevolutsionääre ning mälestas Eestis 1905. aasta revolutsiooni käigus vangi ja asumisele saadetud naisi. Ta nentis, et naised said küll Vene korra kukutamise järel valimisõiguse, ent tegelikult vireleb naine Eesti Vabariigis viletsuses – mehest maha jäetuna, joomari abikaasa või vallasemana. Asson-Peterson oli kriitiline olukorra suhtes, et Vabadussõja ajal võtsid naised majapidamised ja põlluharimise enda kanda, aga Asutav Kogu ei võtnud vastu naisi ja perekonnaelu kaitsvaid seadusi ning Riigikogu ei taha oma ridadesse naisi. Juba 1920. aastal valitud I Riigikogu näitas end oluliselt tagurlikumast küljest, kui olid lubanud revolutsioon ja vabadusvõitlus – seda kodanlike ja parempoolsete erakondade tõttu, kes jätsid naised oma nimekirjadest välja. Nende tagurlikkus mõjutas II Riigikogu valimiste ajaks ka pahempoolseid erakondi, kelle põrandaaluses töös naised osalenud olid. Eesti Naisorganisatsioonide Liit reageeris sellele tendentsile 1923. aasta märtsis Tartus peakoosolekul vastu võetud resolutsiooniga: „Et Eestis naiskodanikud on hääleõiguslikud ja rahvaarvuliselt koguni ülekaalus, oleks naissaadikute puudumine tulevases Riigikogus ebaloomulik nähtus. Naiste osavõtmine seadusandlikust tööst on otse tarvilik naiste ja laste elusse puutuvate seaduste harutamisel. … Seepärast paneb Tartus ärapeetud E. N. Liidu peakoosolek ette parteidele võtta oma nimekirjade läbiviidavaile kohtadele ka mõned naiskandidaadid.“
Feminismi mõisteti tollal kui tegevust, mille eesmärk on „naise kui kodaniku ja inimese õigusliku, majandusliku ja kultuurilise järje eest hoolitsemine“.
Otsus saadeti erakondade keskkomiteedele, kes seda kuulda ei võtnud. Emma Asson-Peterson tegi järelduse: „See asjaolu annab igatahes selge tunnistuse meil tekkinud antifeministlikust voolust ja meil, naistel, tuleb seda arvesse võtta. Meie peame end organiseerima ja püüdma energilisemalt kaitsta oma õigusi.“[4]
Feminismi mõisteti tollal kui tegevust, mille eesmärk on „naise kui kodaniku ja inimese õigusliku, majandusliku ja kultuurilise järje eest hoolitsemine“. Seda tingimustes, kus naine oli seadusandluses mehega ebavõrdsel positsioonil ning majanduslikult temast sõltuv, samuti ei olnud naistel ajalooliselt olnud meestega võrdset ligipääsu haridusele. Naisliitu nähti selle definitsiooni kohaselt selgelt feministliku organisatsioonina, mille ülesanne oli mitte ainult seadusandlust, vaid ka ühiskondlikku mõtlemisviisi naistele soodsamaks muuta.[5]
Eesti Naisliidu juhatus
Õigus oma varale
1920. ja 1930. aastatel oli naisorganisatsioonide üks keskseid eesmärke uue perekonnaseaduse loomine. Teisel naiskongressil 1920. aastal arutati, et naistel on tegelikult perekonnas ja ühiskonnas vastutav roll kanda, kuid kehtivas abieluseaduses see ei peegeldu, kuna naine ei ole oma abikaasaga õiguslikult ega varanduslikult võrdsel kohal. Abielunaiste teenitud tulu läheb tema mehe nimele, mis on naisele alandav ja võib perekonna rahakotile kahjulikki olla, kui mees raha maha joob.[6] Paljusid neist õigustest, mida esimesel naiskongressil demokraatliku Venemaa koosseisus nõuti, Eesti Vabariigis ei tagatud. Naine oli sisuliselt mehe ülalpeetav ning kaotas abielludes õiguse isegi oma kaasavarale. „Seevastu aga iga meessoost kodanik, olgu see kuitahes vähese haridusega või isegi vastutustundetu joodik, omab seaduse ees palju suuremaid õigusi kui kõige haritum või tublim naine,“[7] kirjutas 1920. aastate karskusliikumise eestvedaja Helmi Mäelo.
Enne teist naiskongressi 1920. aastal tehti perekonnaseaduse muutmiseks eeltööd – tsaariajast pärit Balti eraseadusele, mis mh kehtestas mehe naise eestkostjana, tehti paragrahvide haaval parandusi. Taani abieluseadus tõlgiti eesti keelde, et see eeskujuks võtta. Kongressil pandi kokku juriidiline komisjon, kelle ülesandeks sai ettepanek riigikogusse toimetada. Komisjoni kuulusid Marie Reisik, Alma Ostra-Oinas, Linda Jürman, Ida Hellat ja Johanna Päts. Juriste nende seas ei olnud, kuna sel ajal Eestis juristipaberitega naisi polnudki.
Riigikogule esitati seaduse parandusettepanek 1922. aastal, kusjuures ENL-i ettepanekud konkureerisid kohtuministeeriumi omadega. ENL soovis, et abielusisese vara üle oleks nii naisel kui mehel võrdne hääleõigus ja et kummalgi poolel oleks õigus ka eravarale. Ettepanekus kritiseeriti sügavale juurdunud arusaama, nagu naiste tehtud kodune töö – ka talumajapidamises ja loomatalituses – ei oleks samaväärne meeste tuluteeniva tööga. Paragrahvides tõsteti rahateenimine ja kodune töö perekonna ülalpidamisel samale joonele ning kummagi teenistus pidi minema abikaasade vahel jagamisele. See tähendas, et abikaasadel oleks õigus teineteise sissetulekule. ENL põhjendas ettepanekut sellega, et enamasti ei jää naisel majapidamise ja laste kasvatamise kõrvalt aega veel ka palgatööd teha. Reguleeriti ka õigust pärandusele abikaasa surma puhul ning varajaotust, kui nt üks osapool omapoolset vara ohtlikult hooletult kohtleb. Kuna kohtuministeerium veel abikaasade vara puudutavaid ettepanekuid ei esitanud, jäid ka ENL-i omad tol aastal riigikogus käsitlemata.[8]
Mõned parandused Balti eraseadusse õnnestus sisse viia, ent ometi jäi perekonnaseaduse muutmine suures plaanis venima, kuna valitsus tahtis kõik tsiviilseadused korraga ette võtta. Bürokraatia venitas protsessi. Perekonnaseaduse väljatöötamine usaldati 1923. aastal kohtuministeeriumi juurde loodud vastava komisjoni kätte, kuhu ei kuulunud mitte ühtegi naist.[9]
Töö perekonnaõiguse rajamise nimel abikaasade üheõigusluse põhimõttele jätkus III naiskongressil 1925. aastal. Selleks ajaks olid Tartu Ülikoolist mõned naised juurahariduse kätte saanud.[10] Nad liitusid Naisliidu juriidilise komisjoniga ning pidasid kongressil kõnesid olemasolevatest seadustest, mis abikaasade varalisi vahekordi reguleerivad, ning õigustest, mida uus perekonnaseadus tagada võiks. Paar teist naisjuristi[11] hakkasid iseseisvalt Tartus uut eelnõu koostama.
Valitsuse moodustatud tsiviilseadustiku ümbertöötamise komisjon naisorganisatsioonide ettepanekuid uue perekonnaseaduse eelnõus sisse ei arvanud. Seetõttu saatsid Eesti Naisorganisatsioonide Liit, Eesti Naiste Karskusliit ja Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing kohtuministeeriumile need ettepanekud koos 1927. aasta jaanuaris Naiste Hääles avaldatud ühise kirjaga, kus viidati III kongressi otsusele, et uus seadus peab tuginema abikaasade üheõiguslikkuse põhimõttele. Eeskujuks seati Taani, Rootsi, Norra ja Soome seadused. Kirjas öeldi: „Vana kord, et mees on pere pea ja naine talle allub, pärineb kunstlikel alustel, vanadel traditsioonidel, mille reaalne alus ammugi hääbunud, sest mehe ülemvõimu põhimõte perekonnas on pärandatud neilt ajult, kui naine, ühes temaga terve perekond, oli mehe pärisomandus, ning kui mehe perekonna peaks nimetamine vastas tegelikule elule. Kuid selle peale vaatamata, et olud muutunud, on see igivanast ajast päritud vaade perekonnaõiguse normidesse kantud, mis kuni käesoleva aastasaja kahekümnendate aastateni on alal hoidunud. Selle põhjenduseks on toodud ikka ja alati see seisukoht, et perekonna olemasolu põhjeneb mehe tööle ja vaevale, kuna naine kui füüsiliselt ja vaimliselt nõrgem olevus ise kaitset ja ülespidamist tarvitab; kuid antud kaitse ning ülespidamise eest peab aga naine mehele alistuma. Kui põhjendamatuks ning õhusrippuvana osutub tänapäeva majanduslise võitluse ning kultuurilise arengu juures ettetoodud väide, on igale selge. Meie majandusline olukord on loonud iseseisva naise, kelle olemasolu aluseks on tema isiklik töö.“[12]
Arutelus kõlas küll ka väide, et võrdsus on abielus tagatud, kui peale jääb mehe sõna, sest see ongi loomulik tasakaal, ent lõpuks jõuti järeldusele, et otsustusõigus peab abielus olema ühine.
1931. aastal hakati rahvaalgatuse korras allkirju koguma, et seadusemuutmine päevakorda võetaks. Kokku koguti 32 000 allkrja, allakirjutanute seas oli poliitikuid, õigusteadlasi, intellektuaale.[13]Delegatsioon, sh Marie Reisik, Linda Eenpalu, Helmi Põld, Mari Raamot jt, andis allkirjad üle riigivanemale Konstantin Pätsile ning kohtu- ja siseministrile, kes lubasid ettepanekut tõsiselt kaaluda.[14] Valitsusliikmetele öeldi, et naised pigem eelistavad veel paar aastat jätkata vana Balti eraseadusega, kui et võetaks vastu uus perekonnaõiguse eelnõu, mis parasjagu kodifikatsioonikomisjonis laual on ja mis kuidagi ei arvesta asjaolu, et palju naisi töötavad ja on majanduslikult iseseisvad, oma perekonna kaastoitjad või lausa mehe ja laste ülalpidajad. Vastupidi, tolles eelnõus lehvib „vaim, mis … pole midagi muud, kui see vihatud ja põlatud võõras ülevõim… See on Saksa, eriti Balti kitsarinnalikkuse ja isandalikkuse vaim, mis meile peaks olema vastuvõtmatu mitte ainult abieluõiguse normides, vaid ka teistes vahekordades, kuna ta kannab keskaegsuse pitsatit.“[15]
Allkirjade kogumisest oli nii palju kasu, et aasta hiljem kutsus sise- ja kohtuminister Ado Anderkopp Naisliidu koos naisjuristidega kodifikatsioonikomisjoniga nõu pidama. Pooleteisepäevaste vaidluste käigus tunnistas isegi mitu kohtunikku, et pooldab varalahususe ettepanekut, kuna teistes riikides on see juba rakendatud. Arutelus kõlas küll ka väide, et võrdsus on abielus tagatud, kui peale jääb mehe sõna, sest see ongi loomulik tasakaal, ent lõpuks jõuti järeldusele, et otsustusõigus peab abielus olema ühine. Jõuti ka üksmeelele, et naine võib soovi korral säilitada oma neiupõlvenime – tollal levinud valik, nagu ka paljudest nimedest näeme. Kuigi tundus, et puhusid muutuste tuuled, ei olnud ükski nendest otsustest õiguslikult siduv.[16]
Naiste hääl – seltsid ja ajakirjad
Selleks, et naisi kuulda võetaks, tuli organiseeruda – see oli naistele teada. Parteipoliitikas olid naised küll vähemuses, ent nende ühiskondlik mõju avaldus seltsitegevuse kaudu. Kõige esimene Eesti naisorganisatsioon oli Tartu Naisselts, mis asutati 1907. aastal. Selle ühingu asutamine oli muuseas ka avaliku elu debüüt Marie Reisikul, kellest sai 1920.–1930. aastate Eesti naisliikumiste üks keskseid tegelasi. Tartu Naisselts andis välja ajakirja Naiste Töö ja Elu, mida 1911–1918 toimetas Reisik ning mis oli üks esimesi naisküsimust käsitlevaid ajalehti. Tartu Naisselts asutas majapidamiskooli ja õmbluskooli, viis läbi kangakudumiskursusi ja avas kodukäsitöökoja, kus valmistati Eesti rahvariideid ja tikiti „enam-vähem Eesti laadilisi kirju ja mustreid“. Tartu Naisseltsil oli ka raamatukogu ning tema ajakirju luges 2000 inimest.[17] Tartu Naisseltsi algatusel toimuski esimene naiskongress. Reisiku ja Minni Kurs-Oleski osalus Tartu Naisseltsis lõppes 1918. aastal, sest nad suitsetasid avalikult ning see ärritas konservatiivseid tartlasi. Nad astusid seltsist välja ja asutasid Tartu Naisühingu.[18]
1917. aastal asutati naisseltsid Merikülas, Põltsamaal, Simunas, Vändras, Viljandis, Võrus, Hallistes, Pärnus, Tallinnas. Aasta-paar hiljem jõudsid järele ka Suure-Jaani, Tapa, Türi, Valga, Vastemõisa ning Tallinn, Tartu ja Võru said endale teisegi naisklubi.[19] Seltsielu oli ajale omane, kuna seltse asutati igasugusteks tegevusteks, nt tulekahju korral vastastikuse abi pakkumiseks, leskede, vaeslaste ja vanade aitamiseks, rahvahariduse andmiseks ja laulude-mängude mängimiseks.[20] Naiste loodud ühingud korraldasid näiteks lastehoidu, et emad saaksid tööl käia, muretsesid vaestele küttepuid, pidasid loenguid Eesti ajaloost, korraldasid käsitöö- ja keedukursusi, õppisid jalanõusid valmistama. Kehvemal järjel inimesi toetati lastele tasuta lõunate, naistele sünnitusabi pakkumise, juurviljade jagamise, laste koolitasu tühistamisega jm viisidel. Et 1918–1920 oli veel käimas Vabadussõda, koguti sõduritele villa, lõnga, riiet, seepi, sukki, kindaid jm varustust. Mõnes linnas asutati sõdurite kodu, kus oli einelauaga puhkepaik, mindi appi ka haigemajja. Mitu naisseltsi korraldasid korjandusi, et püstitada langenud sõduritele mälestusmärk. Naisseltside põhiliseks sissetulekuallikaks olid korjandused ja peod ning organiseerumine oli jätkusuutlikum jõukamatel, kellel oli õnnestunud oma maja või korter osta. Ent mõnigi selts tunnistas, et „ärevate aegade“ ja enamlaste sissetungi tõttu jäid soovitud tegevused katki. Pärast Vabadussõda oli paljude seltside keskpunktis koduhoiu-alase hariduse andmine: aiatöö, tikkimine, toidutegu. Üldisem eesmärk oli arendada vaba ja iseseisvat naist – isiksust – ning nende omaduste eelduseks oli materiaalne sõltumatus, mida saab üks naine tagada endale hea käsitööoskusega.[21]
Osa naisseltse orienteerusid karskuse toetamisele. Esimesel naiskongressil 1917. aastal võttis Helmi Põllu sõna karskusliikumise toetuseks, rõhutades just naise rolli olulisust selles.[22] Karsketele naistele olid suureks innustuseks soome õed ning pärast 1921. aastal Helsingis toimunud karskuskongressi otsustati ka Eestis kainuse nimel organiseeruma hakata. Esimese takistusena tuli ületada (ilmselt põhiliselt meestest koosneva) Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna vastuseis mõttele luua eraldi naiste karskusliikumine. Kui see vastuseis sai murtud, peeti 1923. aastal esimene naiste karskuskongress, mida kesktoimkond lubas küll ainult karskus-päevaks nimetada. Naiste Karskusliit asutati samal aastal, erimeelsuste tõttu meeste liidust eraldi. Karskusliikumises oli suur roll Helmi Põllul ja tema õpilasel Helmi Mäelol (snd Pett), kes lõi Tartu Ülikooli juurde karske üliõpilasseltsi Ilmatar, kuna Eesti Naisüliõpilaste Seltsis joodi liiga palju. Põllu kutsel liitus Mäelo Tartu Naisseltsiga, mille juurde asutati Naiste Karskusliit, mida Mäelo juhtis aastatel 1924–1940. Liit asutas oma ajakirja Eesti Naine, kus alkoholi vastu sõna võeti.[23]
Naiste Karskusliit leidis, et kuna alkohol on üks suurimaid kodurahu ning riigi vaenlasi, peab naine seisma alkoholi vastu nii kodanikuna, seltskonnaliikmena kui ka emana. Naine peab ära kasutama oma hääleõigust ja valima valitsusse karsklased, sest: „Ta ei tohi kunagi unustada, et kõik, mis meie väikeses riigis juhtub, on samuti tema vastutada.“ Karske naine on kvaliteetne seltskond, naine, kes tõstab klaasi koos meestega, pabeross hambus, viib alla kogu seltskonna tasapinna. Ning emana peab naine andma oma lastele eeskuju.[24]
Naiste Hääles luuakse demokraatliku Eesti naise kuvand: teadlik oma õigustest, teadlik ja otsustav kodu- või talumajapidamise küsimustes, sõnaõiguslik ka rahaküsimustes, riigi- ja rahvusmeelne, laste ja vanade eest hoolitsemisele orienteeritud, igatseb rahu, on laia silmaringiga ja avatud maailmale.
1926. aasta lõpus hakkas ilmuma ENL-i häälekandja Naiste Hääl, peatoimetajaks Marie Reisik. Ajakiri positsioneeris ennast väljapoole erakondi, kuid mitte väljapoole poliitikat. Esimese numbri avasõnas 1926. aastal seatakse sihid: naiste õiguste kooskõlastamine põhiseadusega, rahvusvaheline koostöö Rahvasteliidu ja teiste (nais)organisatsioonidega, taluperenaiste elu ning põllumajanduslik ja kodukultuur, naiste osalemine ühistegevuses ja majanduses, tervishoid ja sotsiaalpoliitika, riigi ja rahvuse propaganda, lastekaitse, emade kaitse, vanade ja haigete hoolekanne ning töökaitse. Lisaks sellele lubati tutvustada välismaiseid naistegelastest eeskujusid.[25] Ajakirja 1926. aasta avasõna kehtestab Eesti naise selgelt poliitilise subjektina, kellel on ühiskondlikud õigused ja kohustused. Seal luuakse demokraatliku Eesti naise kuvand: teadlik oma õigustest, teadlik ja otsustav kodu- või talumajapidamise küsimustes, sõnaõiguslik ka rahaküsimustes, riigi- ja rahvusmeelne, laste ja vanade eest hoolitsemisele orienteeritud, igatseb rahu, on laia silmaringiga ja avatud maailmale. Hääl, mis siit kostab, kuulub küll pere- ja kodukesksele, ent ühiskondlikes küsimustes kaasarääkivale rahvusvahelise haardega naisele.
Oma läkituse saatis esimesse Naiste Hääle numbrisse ka Minni Kurs-Olesk: „Kuid midagi ei aita, ka Eesti naine on paratamatult sunnit üle kodu läve astuma avalikku ellu ja sinna tema jääb. Aurumasin sünnitas moodsa töölis- ja naisliikumise. … Kes majanduslikult edasi tahab saada, see peab ka poliitilise võimu pärast võitlema.“[26]
Vaikne naisliikumine
Helmi Jansen kirjutab 1930. aastate alguses Naiste Hääles, et Eesti naisliikumine on tugev ja tulemusrikas. Tööd tehakse nii feministlikul ehk naispoliitilisel alal kui ka sotsiaalsetel aladel ehk naiskäsitöös, karskuse ja kodukultuuri arendamisel. Ent Jansen on kriitiline, et majandustegevuses on naistel veel raske kaasa lüüa, kuna äritehinguid ja ka poliitilisi otsuseid tehakse n-ö poisteklubides – sõbralikel meesolengutel kõrtsilaua taga, kuhu naisel pole sobiv minna.[27] Ka seadusandlikus kogus ei olnud naiste esindatus kiita. Irooniliselt hõisatakse, et 1932. aasta valimiste järel tõusis naiste esindatus riigikogus lausa 50 protsenti – ühe naise asemel on seal nüüd tervelt kaks (Marie Reisik ja Julie Steinman). Pettuti nii Põllumeeste Kogudes, kelle ringkondades toimus parasjagu maanaiste liikumine, kui ka sotsialistlikus erakonnas, kes peaks ju mahajäetute eest seisma – kumbki erakond ei esitanud ühtki naiskandidaati.[28] Kusjuures Reisik oli kogunud rohkem hääli kui Jaan Tõnisson.[29] 1932. aastal lõpetas Naiste Hääl lugejate vähesuse tõttu ilmumise.
Paljud naisseltsid keskendusid 1930. aastatel hoopis kodukorrastamisele ja karskusliikumisele. 1936. aastal, kui parlament oli parasjagu n-ö vaikivas olekus, käivitati Riikliku Propaganda Talituse juhtimisel kodukaunistamiskampaania ning loodi Kodumajanduskoda. Viimane keskendus majafassaadide kaunistamise asemel siseruumidele, eriti köökide perenaisele mugavamaks tegemisele. Ühest küljest võib autoritaarses riigis toimunud pööret kodukorrastamise suunas näha naiste tagasisurumisena patriarhaalsesse rolli, teisest küljest jätkas Kodumajanduskoda riigi raha toel juba varem naisseltside tehtud tööd ning püüdis leevendada naiste kodust töökoormust funktsionaalse arhitektuuri ja moodsa tehnikaga.[30] Niisiis ei olnud Pätsi ajastul naiste roll liikuda ainult kolmnurgas Kinder, Kirche, Küche, vaid osa riigitöötajaid, kellele anti juurdepääs ideoloogilistel põhjustel koondatud ressurssidele, võtsid ette praktilisi samme, et naiste tööd ja elu lihtsamaks teha.
Kodumajanduskoda korraldas kampaaniaid, tegi raadiosaateid ning koostas trükiseid selle kohta, kuidas ise valmistada võimalikult mitmeotstarbelist ja praktilist mööblit, kuidas teha kodutöid teaduslikumalt ja ratsionaalsemalt, kuidas sisustada kööki nii, et perenaise töö võimalikult libedalt läheks. Arhitekte juhendati projekteerima majja panipaiku, mis aitaksid pere aega ja tööjõudu säästa. Kodumajanduskoja esindajad kritiseerisid kodusid, kus ainult elutuba on esinduslik ja magamistuba on räämas, ning ütlesid, et kogu kodu peaks olema kultuurne, ka need kohad, kuhu külalised ei satu. Peeti vajalikuks kvaliteetsete majapidamisvahendite ja töövõtete kasutamist, kritiseerides talusid, kus n-ö meestetöödes kasutatakse viimaseid tehnikaimesid, aga naised peavad ikka pesuvett pangega välja viima.
Perekonnaseaduse viimane versioon valmis 1935. aastal vastavas riigikomisjonis, kuhu selleks ajaks oli juba kaasatud kaks naisjuristi.[31] Eesti Naisliit ja Akadeemiliste Naiste Ühing tegid eelnõule omapoolsed parandused, kus nõuti, et 1) ka naisel oleks õigus otsustada abielus soetatud vara üle; 2) ka naisel olgu õigus abielus soetatud varale lahutuse puhul; 3) et kodutöid tunnustataks kutsetööna. Eelnõust seadust ei saanud, sest enne jõudis 1940. aastal kohale Nõukogude okupatsioon ning Eesti Naisliit saadeti laiali.
[1] E. Gapova, The Russian Revolution and Women’s Liberation. Rethinking the Legacy of the Socialist Emancipation Project. Rmt-s: The Routledge Handbook of Gender in Central-Eastern Europe and Eurasia, 1. vlj. London; New York, 2021, lk 115.
[2] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 132–137.
[3] M. Raamot, Minu mälestused. New York, 1962, lk 156–157.
[4] E. Asson-Peterson, Naine ja poliitika. Rmt-s: Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 127–131.
[5] H. Jansen, Meie naispoliitika lähema tuleviku sihtjooni. Naiste Hääl, 1930, nr 5, lk 66–67.
[6] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 95–96.
[7] H. Mäelo, Eesti naine läbi aegade. Tallinn, 1999, lk 201.
[8] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 100–104.
[9] H. Mäelo, Eesti naine läbi aegade, lk 202.
[10] Elise Aron ja Marta Kurfeldt. Vt sealsamas, lk 202.
[11] Veera Poska-Grünthal ja Olinde Ilus. Vt sealsamas.
[12] Eesti naisorganisatsioonide ühine kiri kohtuministeeriumile. Naiste Hääl, 1927, nr 2, lk 30.
[13] Oma õiguste eest. Nõupidamine uue perekonnaseaduse eelnõu asjus. Protestihäälte kogumise aktsiooni esimesi nähtavaid tulemusi. Naiste Hääl, 1932, nr 8/9.
[14] Delegatsiooni kuulusid Eesti Naisliit, Naiskodukaitse, Maanaiste Keskselts, Naiste Karskusliit, Üleriiklik Sotsialistlik Naiskomitee, Akadeemiliste Naiste Ühing, Juudi, Vene ja Saksa Naisliidud, Rootsi haridusliidu naisosakond, Õdede ühing ja Punase Risti õdede ühing. Vt Tähendusrikas päev Eesti naiste elus. Naiste Hääl, 1931, nr 7/8.
[15] Sealsamas.
[16] Oma õiguste eest. Nõupidamine uue perekonnaseaduse eelnõu asjus, lk 91–93.
[17] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 61–62.
[18] Naised Eesti parlamendis 1917–1940, 1992–2019. Koost. P. Viljamaa, R. Hillermaa. Tallinn, 2020, lk 67.
[19] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 57–74
[20] G. Seen, T. Naer, Kuulutus. Riigi Teataja, 21.01.1920, nr 8/9.
[21] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat, lk 57–74.
[22] H. Mäelo, Alkoholivaba kultuuri poole. Tartu, 1929, lk 34.
[23] H. Reinart, Emadepäeva maaletooja, tulihingeline karsklane Helmi Mäelo tunnistas: mind peetakse kitsarinnaliseks fanaatikuks! Postimees, 12.05.2019.
[24] H. Mäelo, Alkoholivaba kultuuri poole, lk 37–41.
[25] M. Reisik, Saateks. Naiste Hääl, 10.12. 1926, nr 1, lk 1–2.
[26] M. Kurs-Olesk, Naine omavalitsuses. Naiste Hääl, 1926, nr 1, lk 4.
[27] H. Jansen, Naine ühistegelises liikumises. Naiste Hääl, 1932, nr 6, lk 64–65.
[28] Tulemusi. Naiste Hääl, 1932, nr 6, lk 63.
[29] Naiste poliitilisi seisukohavõtte vt: Naiste Hääl, 1932, nr 5.
[30] A. Kannike, Moraalist teaduseni: Eesti naisliikumine ja kodumajandus 1920.–1930. aastatel. Tuna, 2021, nr 4, lk 62–78.
[31] Elise Aron ja Hilda Reiman-Poom. H. Mäelo, Eesti naine läbi aegade, lk 203.