Uncategorized

Nõukogude naine – režissöör, arhitekt, kirjanik

Olga on 26-aastane. Tal on kaks last ja abikaasa Dima. Koos elavad nad Moskva uuselamurajoonis kolmetoalises korteris, kolmkümmend neli ruutmeetrit.[1] Olga töötab polümeeride laboris, kus töötatakse välja uut klaasplastiku koostist. Oma töölt noorema teadusliku töötajana on ta 1968. aastal puudunud 78 päeva, kuna pidi jääma haige lapsega koju. Gripp, külmetus, tuulerõuged. Olgale meeldib tema töö väga. Talle meeldivad ka nädalavahetused, sest siis saab puhata ja end perele pühendada. Laupäevahommikul veidi peale kaheksat valmistab ta hommikusöögi, siis saadab lapsed isaga õue, paneb supi keema, pühib tolmu, peseb põrandaid, klopib rõdul tekke, sordib musta pesu, paneb enda ja mehe pesu likku, osa paneb kokku pesumajja viimiseks, laste pesu jätab pühapäevaks. Ajab kotletiliha läbi masina, peseb kompotiploome ja paneb keema, koorib kartuleid. Kell kolm lõuna. Kui noorem laps on magama pandud, peseb pliidi puhtaks, puhastab põletid ära, koristab nõudekappi, poonib põrandat… ning tegeleb leos olnud pesu, enda pesemise ja ihupesu nõelumisega. Dima ülesanne on lastega õues käia ja pesumajas ära käia. Õhtul, kui Olga lapsi enne magamaminekut vannitab, hüüab ta mehele, et too puhtaks saanud tütre ära viiks, mees vastab: „Ehk aitab juba tänaseks? Ma tahan lugeda ka.“[2]

Natalja Baranskaja novell „Nädalast nädalasse“ (1970) kirjeldab ühe nõukogude naise argipäeva. Autor on osanud ilmekalt näidata, mida tähendab mõiste teine vahetus, mida kasutatakse nõukogude naiste igapäevareaalsuse kohta. Naiste tööhõive oli kordades kõrgem kui samal ajal Lääne riikides, kümme aastat varem oli Eesti esimene naissoost traktorist ja kombainer Elmina Otsman pälvinud Sotsialistliku Töö Kangelase kuldtähe (1958). (Lisaks sai ta ka Lenini ordeni ja Tööpunalipu ordeni.) Naised said olla arstid, arhitektid, filmirežissöörid, kirjanikud ja Ülemnõukogu liikmed. Riigi-sotsialismi ajal valitses formaalne sugude võrdsus – kõik on seltsimehed! Ometi ei kadunud ootus, et naised võtaksid enda kanda ka suurema osa majapidamistöödest – koristamise, laste kantseldamise, toidu valmistamise. Mida enam peresid kolis taludest keskküttega linnakorteritesse, seda vähemaks jäi töid, mida olid traditsiooniliselt teinud mehed. Niisiis algas pärast Olga tööpäeva polümeeride laboratooriumis teine vahetus kodus. Novelli autor on napis järelsõnas pihtinud: „Kirjutan vähem, kui tahaksin ja suudaksin, sest ajast on jälle nappus. Nüüd ma pean aitama oma tütart. Mu lapselaps käib lasteaias, aga… Mismoodi see kõik välja näeb, on juba mu jutus „Nädalast nädalasse“ kirja pandud.“

Oli loojaid, kes ammutasid oma teosteks ainest isiklikest läbielamistest, ja oli ka neid, kes oma isiklikku sookogemust töölauale lahtiharutamiseks kaasa ei võtnud.

Nõukogude aeg oli täis vastuolusid ning formaalsele sugude võrdsusele vaatamata kehtisid naistele ja meestele omad soolised ootused. Võimalused aga, mida näiline riigisotsialistlik sootus avas, lõid keskkonna mitmele naissoost loojale, kelle teoseid peame nüüd oma kultuuri tüvitekstideks. Oli loojaid, kes ammutasid oma teosteks ainest isiklikest läbielamistest, ja oli ka neid, kes oma isiklikku sookogemust töölauale lahtiharutamiseks kaasa ei võtnud. Näiteks režissöör Leida Laius tõlgendas eesti kirjanduskaanonisse kuuluvaid romaane nõnda, et tõi neis esile väga isepäise ja iseseisva naise arhetüübi. Nõukogude magalarajoonide arhitekt Malle Meelak oli oma ala tipp, emantsipeerunud nõukogude naine, kelle elutöösse on soolisi prioriteete raske sisse lugeda. Kirjanik, majandusteadlane ja kunstnik Raul Meele abikaasa Mari Saat kirjutas jällegi romaane, mida saab tõlgendada eesti mittebinaarse kirjanduse algmena.

Leida Laius ja Kaie Mihkelson. Kaader sarjast „Kaadris: Kõrboja peremees“, 2012. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus

Kõrboja perenaine

Leida Laius on üks režissööre, kes seisis Eesti filmi algusaegade juures ning peaaegu kõik tema mängufilmid on nüüd loetud klassikaks. Kahjuks pole temast ilmunud põhjalikku biograafiat ega püstitatud talle monumenti. Teda meenutatakse eelkõige õnnetu naisena, kes ei saanud lapsi ning valas oma traagika filmiloomingusse.[3] On tõsi, et Laius ei olnud nagu nõukogude mudelnaine Olga. 1923. aastal Venemaal Horoševo külas eesti perre sündinud Leida elas Teise maailmasõja eelõhtut läbi sama traagiliselt kui paljud tema kaasaegsed – ta isa lasti 1938. aastal kulakuna maha. Sel ajal juba Kingissepas elanud teismeline tüdruk saadeti koos ema ja vanema vennaga kaugemale Ida-Venemaale Võšni Volo-tšokki, kus kuulis 1941. aastal uudist sõja puhkemisest. Vahepeal õmblusvabrikusse tööle läinud tüdruk (kelle edasiõppimist takistas isa saatus) otsustas sõtta minna.[4]18-aastane tundis, et nii saab ta väljas olla headuse ja aususe eest.[5] Nooruse tõttu ei lastud teda aga rindele, vaid suunati sanitaarüksuse klubisse, kus ta hakkas tegema sõduritele etteasteid, deklameerima luulet ning lõi oma naisansambli. Seal sai Laius esimese teatritegemise kogemuse. Traagika, millele ta kaasteelised viitavad, tabas teda aga 1944. aastal Narvas, kuhu Laius oli sattunud, kui pidi ühinema Eesti laskurkorpusega. Ta armus, jäi rasedaks, mehe eestiaegsete väärtustega perekond punast pruuti aga vastu ei võtnud, mees ei astunud oma naise poolele ning Laiuse ema ei lubanud last alles jätta.[6]

Leida Laius on toonud Eesti filmiklassikasse tugeva ise otsustava naise kuju.

Laiust meenutavas Jüri Sillarti 2002. aasta dokumentaalfilmis kõlab väide, et kõik Laiuse mängufilmid olid mõeldud enda tõestamisena mehele, kellega suhe purunes ning kelle tõttu ta oli pidanud raseduse katkestama. „Pärast seda ta ei saanud enam lapsi ning sealt tekkis alaväärsustunne, et ta ei ole võimeline iseennast realiseerima naisena.“[7] On tõsi, et „Libahundis“ (1968) sai Laius lavastada dialoogi, kus Tiina ütleb Margusele: „Mees jätab maha isa ja ema ja hoiab oma naise poole. Tule!“ (vrd 1Ms 2:24). Sillarti intervjueeritavad peegeldavad Laiuse karakteri kirjeldamisel ka oma ajastu toone – ka 2002. aastal jagati veel uskumust, et naise elus on kõige tähtsam laste saamine, mille ees kahvatub igasugune looming. Samas on režissöör ise sõnastanud oma loomingu keskpunkti veidi avaramalt: „Mind on põhiliselt huvitanud läbi loomingulise elu naise kuju. Läbi naise õieti elu probleemid. Inimese kasvatus, inimese vaimse kujundamise probleemid.“[8]

Leida Laius on toonud Eesti filmiklassikasse tugeva ise otsustava naise kuju. Tänu talle võime eeskuju võtta Annast, kes teatab: „Tänasest peale olen Kõrb-oja perenaine. Kõrboja peremehe otsin mina.“ Laius on tugeva autorikäekirjaga looja ning näide Eesti režissööri rahvusvahelisest eduloost, kuna pälvis filmiga „Naerata ometi“ 1989. aastal Los Angelese naisfilmifestivali peaauhinna. Vahetult enne festivalile sõitmist esines Laius koos oma mängufilmide protagonistidega ETV saates „Filmiõhtu“, kus ütles peaosi mänginud näitlejatele – Elle Eha, Elle Kull, Kaie Mihkelson, Monika Järv, Maria Klenskaja jt –, et nemad on talle lähemad kui veresugulased. „Ma siiski olen õnnelik, et ma olen saanud teha seda, mida ma tõesti väga tahan teha. See on suur õnn elus, kui inimene saab teha seda, mis ta tahab. Praegu siin me oleme kõik koos. Iga peategelase näol on siin tükikene minu elu. Minu elu ja nende elu.“[9]

Enlarge

lips
Plakat filmile „Libahunt“. Siima Škop, 1968. Eesti Ajaloomuuseum

Magalarajoonide kuninganna

„Mina isiklikult harrastan sporti – nimelt jooksmist. Siia joostes, tagasi joostes. Kummaski käes kandekott ja… üles-alla, trollibussist autobussi, joostes metroosse, joostes metroost välja. Kauplusi meie kandis ei ole, elame seal juba üle aasta, aga kauplused on ikka veel valmis ehitamata“ (Olga novellis „Nädalast nädalasse“).[10]

Olga oleks niisugust jooksmist võinud vabalt harrastada ka Mustamäel, Väike-Õismäel või Lasnamäel, sest üle liidu ehitati sarnastel printsiipidel põhinevaid linnaosi. Nende 1960. ja 1970. aastatel ehitatud linnaosade üldplaani autorite hulka kuulus Malle Meelak, Eesti Projekti arhitekt 1958–1989. Koos Mart Pordiga projekteerisid nad paneelkortermajade rajoone, mida praegu seostame kõige enam hilise nõukogudeaja pärandiga. Omal ajal nähti aga uuselamurajoonides elukvaliteedi tõusu – inimesed kolisid ilma kanalisatsiooni ja veevärgita elamutest moodsatesse korteritesse. See oli aeg, mil raadioeetris arutlesid arhitektid ja küberneetikud tulevikulinna üle ning püüdsid välja arvutada kõige ökonoomsema linna parameetreid.

1965. aastal hinnati, et optimaalne elanike arv linnas võiks olla 200 000 kuni 250 000 inimest. Kuna küberneetikainstituudi arvutuste järgi võis Tallinna elanike arv kasvada mõnekümne aastaga poole miljonini, siis tuli projekteerida linn, mille kulud püsiksid optimaalsetes piirides.[11] Ka siis oli probleemiks see, et Tallinn on n-ö kikilipsukujuline – laiub idasse ja läände, kuna põhjas on ees meri ja lõunas Ülemiste järv. Mart Port sõnastas 1965. aasta raadiosaates „Kristall: Lähema tuleviku linn“ n-ö valglinnastumise kriitika nõnda, et see annab küll näiliselt mugavused tuumperekonnale, kelle lapsed saavad akna all aias mängida, ent tegelikult raiskavad ritta laotud 1–2-korruselised individuaalelamud linna territooriumi. Hõredalt asustatud rajoonis on laste koolitee 3–4 km, ka tööle sõit võtab kaua aega. Seetõttu on parem arendada linnu majakorruste arvu tõstes. See on seotud nii elanike mugavusega kui ka transpordiprobleemidega. Tuleks planeerida linn, kus transporti vajatakse vähe. Küberneetikainstituudist kostis, et praegu on linn paisutatud ebaoptimaalselt suureks, kuna hoonestatakse vabu territooriume linna äärealadel, ning seetõttu suurenevad kulutused kommunikatsioonile ja elanike ajakulu transpordile. Tallinna generaalplaani tehnilis-ökonoomiliste aluste koostamisel küberneetika instituudis selgus, et Tallinna keskosas oleks optimaalne 14–16-korruseline hoonestus. Linn muutuks kompaktsemaks, ökonoomsemaks, funktsionaalsemaks. Kaoks vajadus hoonestada kesklinnast kaugel asuvaid ebaökonoomseid alasid, ütles küberneetik. Malle Meelak selgitas, et linnakeskusele lähedal asuvad puitelamurajoonid võiks lammutada ning asendada 9-korruseliste elamute ja mõne 14–16-korruselise tornmajaga. Näiteks Keldrimäe 19. sajandi keskel ehitatud ja pooleldi maa alla vajunud puidust korterelamud on ebasanitaarses seisukorras ning toovad linnale juba kahjumit, linnaosa on täis müra, gaasi ja tolmu, transport on organiseerimata. Kui puitmajade asemele ehitada n-ö kaasaegsed kortermajad, mahuks Keldrimäele elama 13 tuhat inimest, igaühele 9,5 m2. Meelak jätkas, et kui võtaksime kõik oma kesklinna rajoonid pisut lähema vaatluse alla, näiteks ka Kalamaja (ja Pelgulinna, pistis Mart Port vahele), ning asendaks need kõrgemakorruseliste hoonetega, siis võib-olla see linnale ebasobiv kuju (kikilips!) väheneks ning linn muutuks tihedamaks. Samale maa-alale mahuks 91 tuhat m2 kaasaegset heakorrastatud elamispinda, ehk paneelmaju. Ja igal juhul oleks see ökonoomsem![12]

Meelaku ja Pordi loodud elukeskkondades elab suur osa meie suuremate linnade elanikest.

Siis aga otsustas valitsus, et Lasnamäe sõjaväelennuvälja asemele hakatakse rajama elurajooni. Eesmärgiks oli sinna mahutada 180 000 elanikku. Lasnamäge hakati projekteerima 1979. aastal Malle Meelaku, Mart Pordi, Irina Raua, Ene Auriku ja Oleg Žemtšugovi koostatud üldplaani põhjal.[13] Kuigi linnakeskusest eemal, lähtuti seal sarnasest loogikast – linn olgu tihe, korrusmajad kõrged, nii et elanikul oleksid koolid, lasteaiad, poed ja kultuuriasutused ligidal. Enne Lasnamäge olid Malle Meelak ja Mart Port eri autorikollektiivides loonud generaalplaanid mitmele linnaosale, mida praegu oma ühetaolisuse poolest ära tunneme – Mustamäe 7. ja 8. mikrorajoon, Sääse kant Tallinnas, Väike-Õismäe, aga ka Annelinn Tartus ja Paala Viljandis. Seega elab Meelaku ja Pordi loodud elukeskkondades suur osa meie suuremate linnade elanikest. Aga mitte ainult meie – Meelak ulatas abikäe ka Taškendi elanikele, kui pärast maavärinat linna taastama hakati.[14]

Annelinna planeeringu keskne idee oli kergliiklustee kiired, mis koondusid linnaosa keskusesse, kus võiks toimuda linnaelule omane inimestevaheline läbikäimine hommikust õhtuni, nagu lootis Meelak.[15] Siin võime võrdluseks mõelda USA või Skandinaavia magalatele, mis valguvad autoteede kõrval jalakäijatele ületamatuteks territooriumideks. Väike-Õismäe pärl oli ringikujuline põhiplaan, mille keskel oli tehisveekogu ja haljasala. 1973. aastal ehitama hakatud linnaosast sai omal ajal moodsa linna etalon ning Meelak ja Port pälvisid selle eest ka Nõukogude Liidu arhitektuuripreemia.

Ühes kvartalis pidi elama 9000 inimest, kellel on oma kool, lasteaed, kauplus ja muu olmeteenindus.[16] 1977. aastal hakati ehitama Lasnamäed, mis erinevalt Väike-Õismäest ei saanudki plaanitud kujul valmis. Lasnamäe maamärk pidi olema 9,5-kilomeetrine süvis, mida tunneme Lasnamäe kanalina. Linnaosa aga ei kukkunud välja selline, nagu modernismist kantud arhitektid ette nägid, kuna Moskvast anti ette liiga lühike tähtaeg, mistõttu pandi ehitama inseneriväljaõppeta sõjaväelased, ning kokkuhoiu nimel tehti palju asju üle jala. Kanal jäi aga poolikuks ehtnõukogulikel põhjustel: „Vajaliku võimsusega ekskavaator leidus ainult Venemaal ja selleks, et see ajutiselt siia tuua, oli vaja Kossõgini enda allkirja. Kui ekskavaator lõpuks saabus, jõi juht ennast purju ja kui ta ükskord kaineks sai, oli käes sügisene saagikoristus ning kõik autod saadeti abistama põllumajandust. Ka need, mis pidid süvisest paasi ära vedama,“ meenutab Meelak. Ta on rõhutanud, et tegelik Lasnamäe ei peegelda mitte arhitektide nägemust, vaid nõukogude ehituspoliitikat.[17]

Linnaosa elanike hinnang elukeskkonnale oli erinev – ühed hindasid anonüümsust, teised eksisid pidevalt ära. Paljud said tänu korrusmajade kerkimisele endale korteri, kus võis 16. korrusel aknast silmapiiri imetleda ning majaukse ees suusad alla panna ja metsa sõita. Bussisõidule kesklinna pidi küll termose ja võileivad kaasa võtma, sest nii pikk oli see. Ning tagasi tulles oma põõsasse peidetud kummikud haarama, et kodutee viimases otsas sopast läbi kahlata.[18] Feministlik ruum see just ei olnud, kuna naised pidid oma igapäevaseid käike töö, kodu, poe, keemilise puhastuse jms vahel tegema ebamõistlikult pika vahemaa taha ning valgustamata alad võisid olla ohtlikud.[19]

Aerofoto Mõisavahe rajoonist Tartus. Foto: Andres Tarto. Arhitektuurimuuseum

Mitte naine ja mitte mees

„Te peaksite selle üle uhke olema, et olete hea ema ja samal ajal ka hea töötaja. Te olete tõeline nõukogude naine!“ (Natalja Baranskaja, „Nädalast nädalasse“).

ENSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudi töötaja ja kirjaniku Mari Saadi „Võlu ja vaim“ (1990) on hilisnõukogude romaan, mille peategelasel Eedul on keeruline suhe nende rollide täitmisega, mida naistelt oodatakse. Lapsena ronis Eed kase otsa ja unistas sellest, kuidas „tema kummikutes ja dressipükstes keha on poisikeha“, ent tal ei õnnestunud see kujutluspilt kunagi täielikult, vaid „too tegelik, hale ja mossis plika [jäi] kusagile tema sisse teda kiusama“. See unistus polnud puhtalt sooline, vaid võib-olla üldse kehalisusest välja pääsemise unistus. Kui tüdrukutaju oli kadunud, võis Eed end seal kase otsas tunda Musta Rüütlina, kes seikleb maailmas, kus „inimesed ei kusnud ega roojanud, ei haisenud, ei söönud alalõpmata halli maavillast putru ja kollakat soolakirmelist silku sinna kõrvale, kus möllasid vaid suured tunded“. Ka täisealine Eed mõtles: „Miks küll tema, Eed, pole meheks loodud?! Nüüd kondab ometi tema keset ööd ja lörtsi, nagu ühele meesterahvale kombeks võiks olla!“[20] Eed ei tunne erilist huvi ka söögitegemise ega koristamise vastu ning ta lausa põlgab mõtet rasedaks jäämisest. Viimane võimalus oleks teravas konfliktis tema sooviga olla omaenda keha peremees.[21]

Ent romaanis tuleb välja, et tegelikult ei olnud ka meheksolemine Eedu ühene unistus, ka meheroll ei istunud talle päriselt. Ta kaalub ka võimalust, et on lesbi, ent leiab, et pigem mitte. Johanna Ross on oma doktoritöös uurinud „Võlu ja vaimu“ kui Nõukogude Eesti naisarenguromaani, kus käsitletakse otseselt naispeategelase protesti oma soorolli vastu.[22] Ent kas võiks teost lugeda ka kui romaani, mille peategelane on mittebinaarse sooidentiteediga?[23] Ma pole esimene, kes selleks alust näeb. Eve Annuk on Mari Saadi loomingut käsitleva kogumiku[24] arvustuses kirjeldanud oma muljeid sellest romaanist ning seostest autori biograafiaga: „Mäletan, et kui lugesin „Võlu ja vaimu“ selle ilmumisajal, siis selle peategelane oma soolise ambivalentsusega tekitas minus palju küsimusi. See iha olla sootu, olla väljaspool soolisi määratlusi, mida esindas Eedu tegelaskuju, tundus intrigeeriv. Olla naissoost, olemata siiski naine, võis väljendada isiklikku ängi, mõtlesin tookord. Isiklikku ängi ja vastumeelsust kategooriate, lahterdamiste, kuhugi kuulumise suhtes. Teisalt tajusin miskipärast Eedu kuju varjus autori enda ambivalentsust soolise määratluse, võib-olla isegi soolise identiteedi suhtes. Sest Eedu kuju ambivalentsus tundus niivõrd tõepärane, tegelikult läbi kogetud, et tõmbasin tahtmatult paralleeli autori enda isiku ja elukogemusega. Nüüd selles kogumikus avaldatud fotosid vaadates tundub, et ehk olin tõele lähemal, kui oskasin arvata. Visuaalne mulje, mis autorist fotode põhjal tekib, haakub hästi mu toonase lugemiskogemusega.“[25]

Eedu soolisust mõista püüdes on omaaegsed arvustajad kirjutanud nii androgüünsusest kui hermafrodiitsusest ning kasutanud ka patologiseerivaid mõisteid.

Kui romaan 1990. aastal ilmus, oli selle vastuvõtt üldiselt soosiv, nagu on märkinud Ross, lisades, et retseptsioonis ei ole kasutatud naiskirjanduse mõistet, mis võinuks kanda pisendavaid seoseid.[26] Kui meil viimaselgi ajal on olnud palju poleemikat n-ö naiskirjanduse eri tahkude üle, siis huvitaval kombel Saadi „Võlu ja vaimu“ kohta, mille peategelane ei esinda naise subjektsust, vaid uurib maailma justkui sugude kaksikjaotusest kõrgemal, kirjutati tolleaegsetes arvustustes, et see ongi küps ja läbipaistev, võluv ja vaimustav kirjandus.[27] Eedu soolisust mõista püüdes on omaaegsed arvustajad kirjutanud nii androgüünsusest kui hermafrodiitsusest ning kasutanud ka patologiseerivaid mõisteid.[28] Viimane võib ehk viidata varaste 1990. aastate kirjandusintelligentsi teadmistele psühhiaatrilistest seisunditest ja teadmiste puudumisele soolisuse tajuvõimalustest – ent nende kahe lahutamine ja vastav sõnavara on jõudnud eesti konteksti alles nüüdisajal.[29]

Ross märgib, et need „psühhopatoloogia hämarad keerdkäigud“ leiduvad pigem romaani tõlgendustes kui teoses endas. Samas peab ta paslikuks „Võlu ja vaimu“ võrdlust Sylvia Plathi „Klaaskupliga“, kuna ei Eed ega ka Plathi protagonist Esther suuda ühitada oma soorolli sellega, millist elu nad elada tahavad.[30] Peale arvukate sarnasuste ja mõne erinevuse on see võrdlus viljakas selle pinnalt, mida võiks „Klaaskupli“ arvustustes öeldu avada „Võlu ja vaimu“ kohta: „Ei ole eriti mõtet diagnoosida Estheril „skisofreeniat“ ja asi sinnapaika jätta. Sylvia Plath ei keskendu „Klaaskuplis“ mitte vaimuhaigusele per se, vaid Estheri isikliku psühhoosi seosele ühiskonna kui institutsiooniga laiemalt. Paistab, et tema dilemmal on mõndagi tegemist sellega, et ta on naine ühiskonnas, mille ootusi naistele ta ei suuda ei omaks võtta ega tagasi lükata.“[31] –„Esther Greenwoodi esmane identiteet on intellektuaalse naise identiteet. Tema ühiskonna standardite järgi on „intellektuaalne naine“ juba iseenesest kultuuriliselt vastuoluline mõiste, bioloogia ja intellekti sobimatu kooslus. Estheri depressioon süveneb osalt just seetõttu, et ta tunnetab end elava paradoksina.“[32]

On huvitav ja nii kirjanduslikult kui ka kirjanduskriitiliselt ehk viljakaski, et kui ühendada romaan lahti autori või peategelase naissoost ning lasta tema sooidentiteedil paista teistsuguses valguses, avanevad tõlgendusväljad, kus peategelane paigutatakse intellektuaalse või vaimse elu territooriumile, justkui lihtsalt naine sinna ei kuuluks.

Mittebinaarsusega seostatavad ilmingud tulevad välja ka Saadi mälestusteraamatus „Matused ja laulupeod“ (2015). Saat meenutab, kuidas ta väiksena nurus oma ema, et too talle õmbleks madruseülikonna, milliseid kandsid väiksed poisid. Pika mangumise peale ema lõpuks nõustus, ainult et kuna Mari on tüdruk, siis pidi saama madrusepluusi juurde seeliku. Mari oli sellest nii vapustatud, et mattis oma unistuse maha, kuna seelik oleks madruseülikonna narrimine.

„See oli vist esimene kord, kus ma hakkasin aru saama kuristikust, mis lahutab mind minu vennast ja tema sõpradest – mitte see, et ma olen neist kolm aastat noorem ja pisem, vaid et ma kunagi ei kasvagi selliseks nagu nemad; mitte kunagi ei saa ma laevakapteniks, korstnapühkijaks või kirikuõpetajaks, ja kunagi ei saa ma koolis joosta üle pinkide, sest seelikus see lihtsalt ei sobi…“

Saat jätkab, et kui tulid 1960. aastad ja tema jõudis teismeikka, lõikas ta juuksed lühikeseks ning palus emal Silueti või Burda lõigete järgi endale viigipüksid õmmelda. Talle meeldis pükse kanda, aga „püksid ei kaotanud ära probleeme kehaga; paratamatult oli pükste sees keha. Kui ma nüüd viimaks käisin pükstega ja poisipeaga, peeti mind sageli poisiks ja ma hakkasin – võib-olla mitte ainult pükste tõttu, vaid ka läheduse tõttu oma vennaga –
lähemalt tunnetama poiste elu. Ja see ei meeldinud mulle ka, ei meeldinud mehekeha rohkem kui naisekeha ega meheelu rohkem kui naiseelu. Mõlemad tundusid kaugel täiusest. Ja mitte ainult kehad, vaid üldse kogu füüsiline maailm: oli tunne, nagu oleksin sattunud elama kuhugi täiesti absurdsesse, valesse kohta…“[33]

Midagi on siin sarnast sellega, kuidas end mittebinaarse sooidentiteediga määratlevad inimesed kirjeldavad oma sootaju. Näiteks tõelise nõukogude naise Olgaga sama vana mittebinaarne eesti politoloog Mel on kirjeldanud seda nii: „Mingit ebakõla tundsin ma juba varases teismeeas, aga ma ei osanud seda otseselt sõnadesse panna. Sest ühiskond ütleb, et sa võid olla kas üks või teine, kas mees või naine ja kumbki neist ei tundunud nagu see.“[34]

Mel tunnistab, et tunneb end maskuliinse eneseväljendusega mugavalt (nagu Eedki eelistas pükse ja lühikesi juukseid kanda), kuid see ei tähenda, et ta tajuks end mehena.

Saat on nii oma romaanis kui ka autobiograafias kirjeldanud oma suhet keha ja soolisusega kui midagi, millega ta ei suuda kontakti astuda, mis on justkui koormaks. Kas mure oli kehas kui sellises või naisena soolistatud kehas? Ülaltoodud meenutuse järel jõuab Saat ka ise küsimuseni transsoolisusest: „Vanasti, minu nooruse ajal, oli lihtsam: siis pidid õppima läbi ajama sellega, mis sulle oli antud. Võib-olla paljud need, kes tänapäeval suure vaevaga ja mitmete kurnavate operatsioonidega sugu vahetavad, ei tule selle peale, et asi pole soos, vaid nad lihtsalt ei suuda leppida oma surutusega siia füüsilisse maailma?“[35]

Kas võis olla hoopis vastupidi – et Saat tajus üles kasvades füüsilist maailma sellise koormana, kuna tema enda arengukaare jooksul Nõukogude aja teises pooles ei eksisteerinud ideed mittebinaarsest sooidentiteedist, mis oleks võinud aidata oma keha- ja sootaju mõista? Kuna autor end ise mittebinaarseks inimeseks ei nimeta, ei saa talle seda silti muidugi külge pookida. Ent tema teoste ja meenutuste n-ö vastukarva lugemises väljendub soov leida soobinaarsusest eemale astuvat eesti kirjandust selle protoseisundis.

Uued elustsenaariumid

Nende kolme looja põhjal võime ette kujutada, millised valikud olid alates sulaajast kuni hilise Nõukogude ajani kättesaadavad ning milliseid strateegiaid kasutati soolisuse ja soonormidega suhestumiseks. Kaalukausil olid võimalus teha erialast tööd ja loomingut, küsimus abielust ja lastesaamisest ning valikuvõimalusi piiravad-suunavad poliitilise režiimi raamid. Võib-olla on oluline ka see, et aja jooksul kasvas vabadus mitte teha seda, mida ei taha teha. Mari Saadi emal oli vabariigi ajal olnud unistus – „et ta suudaks teenida nii palju, et saaks üürida omaette tuba – siis ta pikutaks tööst vabal ajal oma toas diivanil, sööks hernekomme ja loeks raamatuid.“[36]  Sellest unistas ka Olga pühapäeva õhtul, et Dima pükste pressimise asemel diivanil kerra tõmmata ja lugeda.[37]

05_Pravda

[1] N. Baranskaja, Nädalast nädalasse. Tlk V. Reiman. Tallinn, 1970, lk 9.

[2] Sealsamas, lk 47.

[3] Vt nt J. Sillart, Leida Lugu. Dokumentaalfilm. Kairiin, 2002.

[4] H. Reinart, Saatusest muserdatud Leida Laius ei leidnud kunagi piisavalt tunnustust ja suri valutava südamega. Postimees, 26.05.2020.

[5] J. Sillart, Leida Lugu, 5:09.

[6] H. Reinart, Saatusest muserdatud Leida Laius ei leidnud kunagi piisavalt tunnustust…

[7] Tiina Lokk. J. Sillart, Leida Lugu, 0:57:55.

[8] L. Kirt, Filmiõhtu: Leida Laius. ERR, 1989, 0:13:45.

[9] Sealsamas, 1:21:26.

[10] N. Baranskaja, Nädalast nädalasse, lk 9.

[11] H. Veldermann, Lähema tuleviku linn. Eesti Raadio, 13.09.1965. https://arhiiv.err.ee/vaata/kristall-kristall-65-nr-12-lahema-tuleviku-linn.

[12] Sealsamas.

[13] K. Pärn, Malle Meelak ei käi Lasnamäel haavu lakkumas. Pühapäevaleht, 03.06.1995.

[14] L. Haljak, Arhitekt Malle Meelak. Sirp ja Vasar, 18.05.1979.

[15] K. Pae, Annelinna kavandamisest. Annelinnaportaal (blogi). https://annelinnaportaal.wordpress.com/annelinnast-lahemalt/annelinna-kavandamisest/.

[16] E. Vaitmaa, Utoopialinn Väike-Õismäe. Eesti Päevaleht, 21.04. 2017.

[17] K. Pärn, Malle Meelak ei käi Lasnamäel haavu lakkumas.

[18] Reti Laanemäe, Ene-Liis Semperi ja Liina Tennossaare meenutused. Sealsamas.

[19] Ingrid Ruudi näituse „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ kataloogis (Tallinn, 2019).

[20] M. Saat, Võlu ja vaim. Esimene raamat. Tallinn, 1990, lk 22, 23, 89.

[21] J. Ross, Aira Kaalust Mari Saadini. Nõukogude Eesti naisarenguromaan ja selle lugemisviisid. Tartu Ülikool. Doktoritöö. Tartu, 2018, lk 259–260.

[22] Sealsamas, lk 263–264.

[23] Mittebinaarsed sooidentiteedid kuuluvad transsoolisuse katusmõiste alla. Vt S. Arumetsa, Sõnastik: mittebinaarne sooidentiteet. Feministeerium, 19.09.2019. https://feministeerium.ee/mittebinaarne-sooidentiteet/.

[24] Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Mari Saadi maailm. Koost. P. Viires, V. Sarapik. Tartu, 2015.

[25] E. Annuk, Mari Saat valguses ja varjus. Keel ja Kirjandus, 2016, nr 1.

[26] J. Ross, Aira Kaalust Mari Saadini, lk 261.

[27] H. Krull, Sartre ja Freud. Eesti Ekspress, 05.04.1991. Viidatud sealsamas, lk 261.

[28] Vt J. Ross, Aira Kaalust Mari Saadini, lk 261–262.

[29] Vt S. Arumetsa, Õigus soolise üleminekuga seotud tervishoiule. Vikerkaar, 2022, nr 1/2; A. Velmet, Sara Arumetsa transõigustest meil ja maailmas. Vikerkaare podcast 8, veebruar 2022. http://www.vikerkaar.ee/archives/28109.

[30] J. Ross, Aira Kaalust Mari Saadini, lk 262–263.

[31] M. Perloff, „A Ritual for Being Born Twice“: Sylvia Plath’s „The Bell Jar“. Contemporary Literature, 1972, kd 13, nr 4, lk 511. Viidatud sealsamas, lk 263.

[32] G. Whittier, The Divided Woman and Generic Doubleness in The Bell Jar. Wo-men’s Studies: An Interdisciplinary Journal, 1976, kd 3, nr 2, lk 130. Viidatud sealsamas.

[33] M. Saat, Matused ja laulupeod. Tartu, 2015, lk 116, 117.

[34] Mittebinaarsete inimeste välimääraja. Pealtnägija, 16.02.2022. https://www.err.ee/1608502097/pealtnagija-mittebinaarsete-inimeste-valimaaraja.

[35] M. Saat, Matused ja laulupeod, lk 118. Miks „soovahetuse“ asemel on täpsem kasutada mõistet „sooline üleminek“, kuula A. Velmet, Sara Arumetsa transõigustest meil ja maailmas.

[36] M. Saat, Matused ja laulupeod, lk 64.

[37] N. Baranskaja, Nädalast nädalasse, lk 55.

read more: