Artikli ajaloopeatükid lõpevad 1990. aastatega, kuna selle ajastuga on juba meil olemas kriitiline distants, et üldistusi teha. Samuti on nüüdisaja feministlikud rühmitused, sündmused ja ajastu jõujooned läinud nii mitmekesiseks, et ei tea veel, millised neist just kümnendi näo kujundavad. Feministlik tegevus on taasiseseisvunud Eestis olnud vilgas ning toimunud nii aktivismi tasandil kui ka riigi- ja erasektoris.
2000. aastal oli üks oluline sündmus soouuringute ajakirja Ariadne Lõng ilmuma hakkamine. See tähistas n-ö refleksiivset pööret, kus ühiskondlike õiguste nõudmistega tegeleva aktivistliku feministliku liikumise juurde loodi ka akadeemilisem suund, mis tegeleb ühiskondlike nähtuste analüüsimise, mõtestamise ja konteksti seadmisega. Olulisi teadmisi sellest, kuidas käsitleda sugu analüüsikategooriana,[1] on mitmed Eesti uurijad saanud Kesk-Euroopa Ülikoolist 90ndatest tänaseni.
Teine pööre pärast 90ndate keskpaigas pead tõstnud lesbi-, gei- ja transliikumist oli nn queer-pööre. 2010. aastal kureerisid Anders Härm, Rebeka Põldsam ja Airi Triisberg Tallinna Kunstihoones näituse „Sõnastamata lood“, mis lähtus queer-feministlikust vaatepunktist, kuhu kaasati ka teisi soo- või seksuaalvähemuste gruppe Ida-Euroopast.[2] Samal aastal ilmus Brigitta Davidjantsi koostatud kogumik „Kapiuksed valla“, kus kirjutati esimest korda nii pikalt Eesti LGBT ajaloost ja kogemustest. 2011. aastal korraldasid Anna-Stina Treumund, Aet Kuusik, Dagmar Kase ja Johanna Ross esimese feministliku festivali Ladyfest, et hakata looma feministlikku sõsarkonda.[3] Ladyfesti korraldati kuni 2018. aastani, selle programmis olid kunstinäitused, arutelud, workshop’id, korraldajate seas olid veel Minna Hint, Mari-Leen Kiipli, Pire Sova, Killu Sukmit, hiljem Kristiina Raud ja Elli Kalju. 2015–2020 tegutses artist-run-space Kraam, 2017 toimus Baltic Pride, 2019 Naiste Marss… Viimase kümne aasta jooksul on toimunud palju feministlikke sündmusi, kunstinäitusi, marsse, avatud ning ka suletud on galeriisid ja ruume. Kümnendit iseloomustas ka see, et suur osa aktivismist ja aruteludest kolis virtuaalruumi.[4] See loend ei anna kindlasti täielikku ülevaadet, vaid puudutab kõigest pinda.
Mõõtmatu kaotus oli Anna-Stina Treumundi lahkumine 2017. aastal. Ta oli üks keskseid naisi Tallinna feministlikus kogukonnas ning paljude ülalmainitud sündmuste ja nähtuste algatajaid ja käigushoidjaid. Ta oli ka esimene Eesti lesbikunstnik, kelle kunstnikupositsioonis oli selline seksuaalne subjektiivsus kesksel kohal. Lugemisringi ja teiste projektide kaudu arendas ta kohalikku queer-feministlikku mõtet. Tolle aasta juunis tulid teda Pärnamäe krematooriumi ära saatma sadakond lähedast, nende seas palju Eesti feministe ja kunstnikke.
2010. aastate esimesel poolel hakkasid pead tõstma ka antifeministlikud jõud – EKRE sai jalad alla 2012. aastal ning Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) hakkas korraldama abordivastaseid jms „pereväärtustele“ pühendatud kogunemisi.[5] Kümnendit iseloomustab tugev ideologiseeritus, st Varro Vooglaid ja Markus Järvi tegid põhjalikku tööd, et kõikjal, kus jutt käib naistevastase vägivalla tõkestamisest, hakkaksid inimesed mõtlema „sooideoloogiast“. 2014 võeti vastu kooseluseadus, mis aga küttis kirgi ja viis kümnendi lõpuks EKRE riigikokku ja lõpuks valitsussegi. Üks viimatisi antifeministlikke aktsioone tuli rahandusministeeriumist, kui minister Martin Helme peatas soolise võrdõiguslikkuse projekti rahastamise hasartmängumaksust.[6]See puudutas Eesti Naisteühenduse Ümarlauda, Eesti Nais-uurimus- ja Teabekeskust ning Feministeeriumi.[7] Õnneks suutis sotsiaalminister Tanel Kiik taastada projekti rahastamise ning EKRE on praegu taas opositsioonis.
Lisaks naisajaloo edasiuurimisele on feministlikust vaatepunktist oluline ka queer-ajalugude kirjapaneku jätkamine. Eesti kväärajalugu on veel üsna fragmenteeritud, aga 2010. aastatel tegi sellega algust Anna-Stina Treumund, kelle teos „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ (2012) visualiseeris nii tegelikult elanud kui ka fiktiivsete normi sisse mittemahtuvate naiste lugusid alates 16. sajandist.[8] Jaanus Samma teos „NSFW. Esimehe lugu“ (2015/2016) meenutas geiringkondades kurikuulsaks saanud meest, kes arreteeriti 1960. aastatel homoseksuaalsetes tegudes kahtlustatuna ning visati seetõttu kommunistlikust parteist välja.[9] Rebeka Põldsam on uurinud homoseksuaalsust ja transsoolisust puudutavaid arutelusid sõdadevahelises Eestis,[10] Andreas Kalkun on kirjutanud kolmest pederastia-paragrahviga seotud kohtujuhtumist samal ajastul.[11] Siinses artiklis olen pikemalt viidanud Taavi Koppeli uurimistööle 1990. aastate esimese poole gei-, lesbi- ja transliikumistest.[12] Kõik need uurimistööd rikastavad Eesti meeste- ja rahvusekeskset ajalookirjutust ning muudavad meie minapilti ühe kujuteldava kogukonnana mitmekesisemaks. Ka näiteks tsaariaegse prostitutsiooni ajalugu annab huvitava pildi vastupanust, iseolemisest ja marginaliseeritud naistest.[13]
Kuidas uurida ja kirjutada ajalugu nii, et see heidaks valgust rohkematele naistele? Kväärajalugude uurimisel on üks meetodeid nn vastukarva lugemine ehk arhiivimaterjalidest n-ö ridade vahelt selle väljalugemine, mida sinna teadlikult kirja pandud pole. Ka naisuurimisse on kväärajaloo meetoditest kaasa võtta idee intiimsuse, emotsioonide, seksuaalsuse ja armastuse „radikaalsetest“ arhiividest, kust võiks leida lugusid, mida traditsioonilistest arhiividest ei leia.[14]
Meie ajaloo järje ajamine naisliini pidi loob nii ebakõlasid kui imelisi kokkumänge selles, kuidas on harjutud tajuma Eesti n-ö tava-ajalugu. Uurimistöö käigus aastaarve ritta seades taipasin, et Mahtra sõda polnud veel alanudki, kui Lilli Suburg sündis. Suburgi enda ärkamine ühiskondlikule kutsumusele hakkas idanema 1872. aastal, kui ta sai tuttavaks C. R. Jakobsoniga – aastal, mil Kreenholmis juba lõkendas streik ning kui ilmus Lydia Koidula näidend „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“, mis ringleb siiani Eesti teatrite mängukavas. Täpselt samal aastal sündis Peterburis Aleksandra Kollontai. Niisiis oli Kreenholmil juba revolutsiooniline ajalugu ammu enne seda, kui Kollontai seal oma marksistliku ärkamise osaliseks sai, ning ka enne seda, kui Suburg hakkas feminismi teele kalduma. Samal aastal, kui Suburg avaldas esimese Eesti feministliku manifesti – 1887 –, sündis Marie Reisik, tema mantlipärija ja esimese Eesti vabariigi ikooniline feminist. Mina ise sündisin 1991 – aastal, kui tõusis tuhast meie nüüdne vabariik, millest kõneleb käesoleva loo viimane ajalooline peatükk.
Me oleme 150 aastaga käinud pika tee ja pikk tee on veel minna. Kui esimeses Eesti vabariigis tegid naised kakskümmend aastat tööd selle nimel, et abielus omada vara, siis tänapäeval oleme küll de jure majanduslikult iseseisvad, aga de facto saame meestest vähem palka ja vähem pensioni. Otsus, et me ei tulnud siia looma mingit meeste riiki, vaid kõikide inimeste riiki, on õnneks paljudes peades juba tehtud. See on pidev protsess.
[1] J. W. Scott, Sugu: Kasulik kategooria ajaloo analüüsiks. Ariadne Lõng, 2008, nr 1/2, lk 116–135.
[2] Sõnastamata Lood / Untold Stories | Feminine Moments. 04.05.2011, https://www.femininemoments.dk/blog/sonastamata-lood-untold-stories/.
[3] R. Varblane, „LadyFest“ tahab jõuda kõikide naisteni. Sirp, 18.03.2011.
[4] Vt P. Karro, Virtuaalne feminism. Vikerkaar, 2020, nr 10/11.
[5] A. Velmet, Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine Eesti rahvuslusega. Vikerkaar, 2016, nr 10/11, lk 132–143.
[6] Rahandusministeerium peatas võrdsusprojektide rahastuse hasartmängumaksust. ERR.ee, 13.07.2020.
[7] Uudis rahastuse peatamisest puudutab ka Feministeeriumi. Feministeerium, 14.07.2020. https://feministeerium.ee/feministeeriumi-rahastuse-peatamisest/.
[8] A.-S. Treumund, Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein and Mari – Anna-Stina Treumund, 08.03. 2022. https://www.annastinatreumund.com/exhibitions/lilli-reed-frieda-sabine/.
[9] ‘NSFW. Esimehe lugu’, Jaanus Samma, https://www.jaanussamma.eu/et/nsfw-esimehe-lugu/.
[10] R. Põldsam, Otsides kvääre lugusid sõdadevahelise Eesti ajakirjandusest. Mäetagused, 2020, nr 76, lk 95–124.
[11] A. Kalkun, Ajalugu, mida polnud? Homoseksuaalse iha jäljed kolmes kohtuasjas. Mäetagused, 2018, nr 71, lk 143–174.
[12] T. Koppel, Esimesed viis aastat.
[13] S. Hearne, Policing Prostitution. Regulating the Lower Classes in Late Imperial Russia. Oxford, 2021.
[14] A. Cvetkovich, In the Archives of Lesbian Feelings: Documentary and Popular Culture. Camera Obscura, 2002, kd 17, nr 1, lk 107–147. Viidatud: A. Kalkun, Ajalugu, mida polnud?, lk 151–152.