Nõukogude Liit eksisteeris enam kui 70 aastat. Selle aja jooksul tegi domineeriv soorežiim läbi mitu muutust. Kui pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni korraldati ümber kogu tsaariaegne patriarhaalne süsteem ja üle terve Nõukogude Venemaa said naised õigusi juurde, siis Teise maailmasõja järel jätkunud industrialiseerimine ja kollektiviseerimine korrastasid soosuhted taaskord ümber, sh okupeeritud Eestis. Sulaaega, stagnatsiooni ja perestroikat on samuti põhjust vaadelda soosuhete ümberkorralduste perspektiivist. Iga uus soorežiim jõudis hakata tunduma normaalsusena enne, kui tuli järgmine ja ootused taas uueks lõi.
Mõne kommunisti väide, et Nõukogude Liidus oli sooküsimus lahendatud, ei vastanud sugugi tõele.
Need muudatused ei katnud Nõukogude Liitu ühtlaselt. Näiteks 1917. aasta võrdsustamise laine oli kasulik pigem töölisklassi- ja maanaistele. Linnanaistel jällegi oli eelis maal elavate õdede ees selle poolest, et neil oli parem ligipääs lastetoetusele ja arstiabile.[1] Samuti ei katnud ühtlane soorežiim kogu maad üle kultuuripiiride – Nõukogude Eesti aladel võime otsida oma kohaliku kultuuri mõjusid parteiladviku ettekirjutuste tõlgendamisel ja rakendamisel, sama võivad teha näiteks Kesk-Aasia islamikogukonnad. Ning lõpuks, peale klassi-, kultuuri- ja asukohaerinevuste mõjutas soorežiimi ka see, et kuigi naistel oli de jure võimalik töötada väljaspool kodu, hõivasid de facto suurema osa kõrgepalgalistest töökohtadest, juhtivatest ametitest siiski mehed ega pidanud jagama naistega kodust hoolduskoormust. Mõne kommunisti väide, et Nõukogude Liidus oli sooküsimus lahendatud, ei vastanud sugugi tõele. Samal ajal oli reaalsus keerulisem ka väitest, et Nõukogude Liit tühistas oma sugude võrdsuse retoorikaga kõik naiste püüdlused õiglasema elu poole. Naised jätkasid võitlust.
Kas partei käpiknukk või feministlik agent
1920. aastal loodi Kommunistliku Partei keskkomitee juurde naiste osakond, nn Ženotdel, mille juhid olid Inessa Armand ja Aleksandra Kollontai. Ženotdeli näitel tõuseb küsimus, kuivõrd võisid Nõukogude režiimi sees loodud organid areneda ja toimida parteist sõltumatute huvide nimel. Partei struktuuris oli Ženotdeli esialgne eesmärk jõuda naiste kui sihtgrupini. Ent Ženotdel muutus üha isepäisemaks ja hakkas esitama nõudmisi, mis esindasid naiste huvisid partei ees, mitte vastupidi, samuti võis see osakond avaldada režiimikriitikat. Liiduvabariikide kohalikud ženotdelid rajasid sotsiaalhoolekandesüsteeme talunaiste toetamiseks ning levitasid ka sotsialistlikku propagandat – mis olid paljude parteinaiste jaoks ühe mündi kaks poolt. Nõukogude külaühiskonnas oli naistele kirjaoskuse õpetamine üks olulisemaid sihte, tegeleti ka naiste kaasamisega omavalitsustesse ja avalikku ellu, vaesusest tingitud prostitutsiooni vastu võitlemisega, aidati luua töökohti, muretseti elamispindu ja lapsehoidjateenust üksikemadele, pakuti sotsiaalteenuseid ja ligipääsu abordile, tegeleti naistööliste diskrimineerimise vähendamisega, tagati lastetoetusi, kritiseeriti koduvägivalda ning õpetati naistele marksistlikku ideoloogiat ning hoidumist religioonist ja ebausust.[2]
Varases Nõukogude Liidus mõisteti, et on olemas naisküsimus, see tähendab, et töölisklassi naised pole rõhutud mitte ainult oma majandusliku, vaid ka soolise positsiooni tõttu. Ent sotsialistide vaated sellele, kuidas naisküsimust lahendada, olid erinevad. Ženotdel lähtus eelkõige arusaamast, et ka kommunistlikus riigis tuleb naiste eest eraldi seista. Sellele vastandus seisukoht, et kommunism lahendab juba iseenesest kõik soolise rõhumise probleemid, kuna nende eelduseks on tootmisvahendite koondumine väikese hulga inimeste (enamasti meeste) kätte. Niisiis mingit eraldi pingutust naiste nimel pole vajagi teha. Sel ettekäändel saadeti Ženotdel 1930. aastal laiali – Nõukogude Liidus on naisküsimus lahendatud. Nõukogude Liidu sooajaloos on seda daatumit käsitletud traditsiooniliselt naiste iseseisva tegutsemise lõpuna. Ent on ka autoreid, kes on astunud sammu edasi ja küsinud, kas ja kuidas kasutasid parteiametkondade töötajad oma ametit naiste olukorra parandamiseks.[3]
Töö andis naistele võimaluse majanduslikuks iseseisvuseks ning avas varem väga piiratud valikutega naistele uusi uksi.
Nõukogude Liidus valitses naistele tugev surve allutada oma isiklikud huvid n-ö kõrgemale ühisele eesmärgile. Naistel oli nii vabadus kui ka surve tööle minna – ka ajakirjandus ja propagandafilmid kiitsid naisi, kes olid läinud ametikoolidesse või polütehnikumi. Igal juhul tekitas see, et naised hakkasid tööle ka tavapäraselt meeste ametites, küsimuse, kas sellega võimestatakse naisi või muudetakse nad sotsialistliku projekti etturiteks, pannes nad lihtsalt täitma kahte rolli, kuna perekondlikus tööjaotuses jäi suurem osa kodutöödest endiselt naiste õlgadele. Aga võib-olla ei välista üks teist – töö andis naistele võimaluse majanduslikuks iseseisvuseks ning avas varem väga piiratud valikutega naistele uusi uksi. Nüüd võisid naised olla traktoristid, kosmonaudid, insenerid, ka sõdurid. Uued rollid lõid uusi elustsenaariume.[4]
Pärast Teist maailmasõda, külma sõja hakul sai naiste emantsipatsioonist üks Nõukogude Liidu propaganda jutupunkte ning ka Lääne ühiskondade progressi mõõdeti just sellest perspektiivist. Ženotdel oli küll laiali saadetud, ent 1941. aastal asutati Nõukogude Naiste Antifašistlik Komitee (hilisema nimega Nõukogude Naiste Komitee), mis seisis naiste emantsipatsiooni eest juba rahvusvahelisel rindel. Komitee väärtusteks olid rahu, desarmeerimine, humanism ning ühisosi püüti leida endiste koloniaalmaadega globaalses Lõunas.[5] Kas Nõukogude Naiste Komitee oli parteilis-feministlik agent või parteiline agent?
Nõukogude naiste komisjoni kuuluvad ametnikud aitasid kirjutada deklaratsiooni, mille ÜRO võttis 1979. aastal vastu konventsioonina naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta.[6] Samuti algatasid nõukogude naiskomisjonid ÜRO-s 1975. aasta kui rahvusvahelise naiste aasta tähistamise, mis oli oluline alguspunkt paljude rahvusvaheliste lepingute, koostööprojektide ja protsesside algatamiseks, millega kaitstakse naisi vägivalla ja diskrimineerimise eest. Pärast seda sai 8. märtsist rahvusvaheline naistepäev. Ent üks käegakatsutavamaid samme, mis Nõukogude Liidus naiste kaitseks astuti, oli abordi legaliseerimine.
Õigus ise otsustada
Abort legaliseeriti Nõukogude Liidus esmalt aastal 1920 – esimesena maailmas. Seda nähti tsaariaegsete ühiskondlike probleemide jäänukina ning usuti, et sotsialistlik tugisüsteem emadele ja lastele kaotab vajaduse raseduse katkestamise järele. Kuna nurganaised pakkusid aborditegemist nagunii, otsustati see kättesaadavaks teha tervishoiuasutuste kaudu. Abort kriminaliseeriti uuesti 1936. aastal, v.a üksikutel meditsiinilistel erijuhtudel – samal aastal, kui võeti vastu nn Stalini konstitutsioon. Väideti, et naised ei vaja aborti ning nende olulisim roll on emadus. Vahelejäänuid ähvardas vangla, lisaks ka võimalikud tüsistused või surm. Vastavas määruses kiideti poliitilist, sotsiaalset ja pereelu-võrdsust, mida nõukogude naised nautida saavad, ning kiideti neid uute kodanike sünnitamise ja üleskasvatamise auväärse vastutuse eest.[7]
1944. aastal, kui paljud mehed olid sõjas surma saanud, võeti vastu uus perekondi puudutav seadus. Kui varem olid abielust ja abieluväliselt sündinud lastel samad õigused, siis nüüd kirjutati abieluvälise lapse sünnitunnistusele ainult ema nimi ning isa rida jäeti tühjaks. Plaan oli tõsta sündide arvu, kuna mehed vabastati igasugustest kohustustest oma abieluväliselt sündinud laste ees. Abinõu oleks justkui pidanud korvama sõjajärgset meestepuudust. Ent see hoopis tõstis põrandaaluse abordi tüsistustesse surnud naiste arvu, mis kasvas 1949–1955 nelja tuhandeni aastas. Palju lapsi ka hüljati.[8]
Abort seadustati 1955 niisiis ka Eestis ning alates sellest määrusest ongi olnud tänaseni legaalne ja vastavalt võimalustele kättesaadav protseduur.
Rahvastikukriisi lahendamiseks loodi mitu komiteed, mille eesotsas olid naised, teiste seas arst ja haiglajuhataja Maria Kovrigina. Ta kuulus alates 1940. aastatest Nõukogude Naiste Antifašistlikku Komiteesse. Kovrigina töötas keskkomitee heaks – tema karjäär kulges Nõukogude Liidu tervishoiuministri asetäitjaks, siis Nõukogude Venemaa tervishoiuministriks ning 1954. aastal sai temast Nõukogude Liidu tervishoiuminister. Kovrigina oli üks abordikeelu tühistamise eestvedajaid, mis 1955. aastal õnnestuski. Oma arstidest kolleegidega seaduse vajalikkust arutades ütles Kovrigina, et „naistel peaks olema õigus ise otsustada“.
Kuna Kovriginat edutati karjääriredelil peaaegu et vastu tema tahtmist, võib soouurija Sasha Talaveri arvates sellest välja lugeda, kuidas partei ametlik retoorika sugude võrdsusest võis luua kõrgeid ametikohti naistele, kes seal oma poliitilise subjektsuse maksma said panna. Ka „nõukogude naise“ arhetüüp – võrdne ja emantsipeerunud – võis esialgu tunduda formaalsusena, kuid kui naised seda kehastama hakkasid, võis see tekitada võimestatud tunde, ütleb Talaver. Kovrigina kirjutas oma autobiograafias, et abordikeeld alandas naist kui isiksust, kuna kontrollis tema isiklikku elu, rääkimata sellest, et paljud naised maksid abordi eest oma tervise või elu hinnaga.[9] Abort seadustati 1955 niisiis ka Eestis ning alates sellest määrusest ongi olnud tänaseni legaalne ja vastavalt võimalustele kättesaadav protseduur.
Revolutsiooniveteran Olga Lauristin
Üks Eesti persoon, kelle puhul on küsitud, kas ta oli parteisõdur või 1920. aasta varase kommunismiideaali järgija, on Olga Lauristin. Tema tütar Marju Lauristin aitas taastada Eesti iseseisvust, nagu ka Olga klassiõe Elsbet Markuse tütar Lagle Parek. Sama ajal kui Eesti Vabariigis toimus II naiskongress, astus 19-aastane Olga Künnapuu Eestimaa Töörahva Parteisse. Ta oli sage külaline Tööliste Keldris, kus tehti vasakpoolset kihutustööd, ning pärast parteiga liitumist käis Pirita metsas põrandaaluste noorte kogunemistel. Kuna kommunistlik liikumine oli Eesti Vabariigis illegaalne, pakkus salajane aateline kooskäimine põnevust. Olga liitus partei noorterakukesega, kes esialgu innustas kooliõpilasi leeris ja usuõpetuse tunnis mitte käima, seejärel sai temast n-ö naiste „kindral“, kes tegi poliitilist selgitustööd tehastes töötavate naiste hulgas. Ta tahtis isegi vabrikusse tööle minna, aga parteis arvati, et temasugusele keskklassi taustaga tütarlapsele see töö ei sobi.[10]
Olga lõpetas 1922. aastal Tallinna Tütarlaste Kommertskooli ning asus Tartu Ülikooli raamatupidajaks õppima, kuna tema parteiülemus Jaan Kreuks ei lubanud tal minna Nõukogude Venemaale majandust tudeerima. 1923. aastal organiseeris Olga esimese üle-eestimaalise kommunistlike naiste konverentsi. Ent 1924. aasta jaanuaris, kui ta oli 20-aastane, arreteeriti ta koos 148 teise põrandaaluse vasakpoolsega Tööliste Keldris. Lauristin on meenutanud, et erilist vaeva süüdistusmaterjalide otsimisega ei nähtud, kuna pea kõik arreteeritud kuulusid Eestimaa Töörahva Parteisse, mida loeti illegaalse EKP osaks. „Anti ilmavaate, ei millegi muu eest. Tunnistasime end kommunistideks ja selle eest ka saime.“[11]
Olga Künnapuu pidas riigivastaseid kõnesid Saksamaa tööliste diktatuuriga ühinemise vajalikkusest ja astus kihutustöö eesmärgil köögitüdrukute ametiühingusse.
Nn Tallinna põrandaaluste protsessis vaagiti Olga kaasust ühes teiste arreteeritud kommunistide omadega, mis olid selgelt raamistatud riigivastase tegevusena. Rühmituse liikmed infiltreerusid ametiühingutesse ning tegid seal kihutustööd vastavalt ametiühingute kesknõukogu juhistele, kes omakorda sai juhtnööre Moskvast. Noorsoo kaasamine oli tähtis, sest nemad olid eriti mõjutatavad, ning tööliste spordiseltsidest pidi saama punaarmee, mille abil demokraatlik riik kukutada. „Riigivastase kihutustöö“ üldjuhatajateks peeti Aleksander Jaansonit, Paul Keerdot, Hendrik Allikut ja Vladimir Kangurit, ka Jaan Anvelti ja Hans Pöögelmanni. Süüdistustes kõlas, et Elfriide Morgenson tegi kihutustööd naiste seas, Aliide Sommerling jagas koos oma noorema õega Tallinnas lendlehti, Leena Laid pidas spordiseltsis Spartakus raevukaid kõnesid, Tiiu Suuster levitas propagandat töölisnaistele ning Olga Künnapuu pidas riigivastaseid kõnesid Saksamaa tööliste diktatuuriga ühinemise vajalikkusest ja astus kihutustöö eesmärgil köögitüdrukute ametiühingusse. Kohtualused salgasid neid tegusid.[12] Olgale määrati koos ligi veel neljakümne kommunistiga karistuseks eluaegne sunnitöö. Otsust kuuldes hakkasid nad naerma, sest ei uskunud, et neid vangi pannud Eesti Vabariik nii kaua kestab.[13]Kommunistide 1. detsembri riigipöördekatseni, mille ajal Olga oli juba vangis, oli jäänud peaaegu aasta.
Kõigepealt saadeti Olga Valga sunnitöölaagrisse, kus ta asus koos kolme teise haritud vangiga teistele õpetama eesti, vene, saksa ja inglise keelt, geograafiat, algebrat ja ajalugu. Aasta pärast saadeti Olga Valgast Tallinna Vene tänava eeluurimisvanglasse ja edasi Pärnu vanglasse.[14] Sealt raporteeris Postimees 1927. aastal, et „grimpelsotsid“[15] pärivad kohtuminister Otto Tiefilt, miks on poliitiline naisvang Olga Künnapuu paigutatud üksikkongi ilma mingisuguse põhjuseta. Minister selgitas, et „Künnapuu oli hakanud ühiskambris teisi kaasvange vangimaja korra vastu üles ässitama, sellepärast paigutas vangimaja ülem tema üksikkambrisse. See kamber on kuiv, päris soe, vastu päikest ja hästi ventileeritav, nõnda et vangiga on väga humaanselt ümber käidud“.[16]
1929. aastal paigutati Olga Lasnamäele vangla naisteosakonda, kus ta hakkas tegema salajast ajalehte Vangla Hääl.[17] Kui sellest teada saadi, saadeti ta karistuseks Viljandi vanglasse, kus ta õhutas kaasvange „Internatsionaali“ laulma, et mälestada oktoobrirevolutsiooni. 1930. aasta novembris raporteerib Sakala, et sõnad „Nüüd üles, keda needus rõhub…“ jäid hüüdjaks hääleks, „kuna vangid suures enamuses ringutasid konte koikudes ja tundsid lõbu varahommikusest kassikontserdist“. Olga jõudis viimase lauljana reani „Me vägivalla hävitame, uus parem kord on meie püüd“, kui talle hullusärk selga tõmmati ja ta kartserisse saadeti.[18] 1930ndate lõpus oli Olga karistust kandmas taas Tallinnas ning osales vangla näiteringis, kus mängis näiteks Kitzbergi „Libahundis“ Margust. 1938. aastal, kui kuulutati välja üldine amnestia, pääses Olga Künnapuu vabadusse. Ta oli 35-aastane.
Olga abiellus 1939. aastal Johannes Lauristiniga ning 1940 sündis Marju. Vangis oli Olga lugenud Marxi ja Engelsit ning näinud Eesti Vabariiki ainult läbi trellide. 1940. aastal sai ta riigivolikogu sekretäriks. Tütar Marju on hiljem meenutanud, et ema oli just vangist välja saanud ja polnud veel kohanenudki, kui talle „kinnas kätte tõmmati“. Lavastatud ühinemisel Nõukogude Liiduga ütles ta kõnepuldist naiste kohta: „Oleme siin praegu nagu juudid tsaari ajal, kellele kõik teed haridusele ja parematele kohtadele on suletud. Ainus koht meil Eestis, kus pole kunagi vahet tehtud mehe ega naise vahel, on sõjaringkonnakohus.“ Ta määrati partei keskkomitee instruktoriks naiste organiseerimises.[19] 1941. aastal valiti ta NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks, samal aastal hukkus tema abikaasa Johannes. Olga kahtlustustel ta tapeti, kuna jättis täitmata mõne Stalini käsu. 1945. aastal abiellus Olga Hendrik Allikuga, teise aatekaaslasega nooruspäevilt. Lastelehe Säde 1948. aasta 8. märtsi naistepäeva erinumbrisse saatis Lauristin läkituse pealkirjaga „Võrdselt mehega“: „Naine nõukogude riigis on kõigil tööaladel mehega üheõiguslik. Ühelgi teisel maal pole veel naised võitnud kätte sellist kõrget seisundit kui meil Nõukogude Liidus. … Nõukogude naine künnab traktoritega põldu, juhib lennukeid, sõidab laevadega merel. Meie naised on õpetajad, rahvasaadikud, teadlased. Siis kui algas Suur Isamaasõda, haarasid paljud naised relvad ja võitlesid lahingutandril vihatud vaenlasega. Aga peale selle on meie naised head ja hellad emad oma lastele. Nad kasvatavad oma lapsi armastusega tublideks nõukogude inimesteks.“[20]
1951. aastal vallandati Olga Lauristin kinematograafiaministri kohalt ning aasta hiljem heideti parteist välja. Seda tehti „kodanlike natsionalistide“ paljastamise tuules, kui parteist visati välja ka Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Hendrik Allik ning mõisteti 25 aastaks sunnitööle. Parteis hakati kompromiteerivat materjali otsima ka Olga kohta, kelle jaoks oli väljaheitmine väga ränk hoop, nii ideoloogiliselt kui ka töökaotuse pärast. Läks mitu aastat, enne kui Lauristin ja Allik jälle heasse kirja kanti: „Kord 1955. aastal ütles ema, et taat hakkab vist koju tulema, Käbin ütles mulle täna tere,“ on meenutanud Marju Lauristin.[21]
Kui Olga Lauristin tähistas 2003. aastal oma sajandat sünnipäeva, ütles ta Ekspressi ajakirjanikule, et see riik, mida aitas üles ehitada tema tütar Marju Lauristin, on hea ja õige tegu. Kuid oma aadetele jäi ta kindlaks. „Minu ideaal on kommunismus,“ ütles Olga Lauristin veel ka saja-aastaselt.[22]
Bolševistlik feminism
Marksistliku käsitluse järgi tuleneb sugude ebavõrdsus varanduslikust ebavõrdsusest, seega saavad naised emantsipeeruda siis, kui nad on majanduslikult iseseisvad. Liberaalses feminismis on esmatähtis õigus midagi teha. Sotsialistlikus feminismis pööratakse peale õiguste ja vabaduste tähelepanu ka materiaalsetele tingimustele, mis võimaldavad neid otsuseid realiseerida – näiteks lapsi sünnitada. Majanduslik ebavõrdsus (mille all kannatavad ka mehed) tuleks kaotada, siis oleksid naised ka meeste ees iseseisvamad.
Üksnes poliitilisest võrdsusest meestega ei piisa, kui nais- ja meestööliste kurnamine jätkub.
Sotsialistliku feminismi esindajad Rosa Luxemburg, Aleksandra Kollontai ja Emma Goldman leidsid, et nende kaasaegsete sufražettide nõudmised poliitilisele enesemääramisõigusele on liiga kitsad, ning arvasid, et niipea kui keskklassi naised võidavad kätte valimisõiguse, keeravad nad oma töölisklassi õdedele selja. See vastasseis ilmestab lahkheli klassiteadliku ja liberaalse feminismi vahel, aga samal ajal osutab ka nende kokkupuutepunktile. Esimene lähtub tõdemusest, et soolise ebavõrdsuse juured on selles, kuidas ajalooliselt on toiminud varalised suhted (kui omandit pärandati meesliini pidi ja pruute vahetati vara vastu), ning soolise ebavõrdsuse väljajuurimine eeldab seega majanduslike varasuhete uuendamist. Üksnes poliitilisest võrdsusest meestega ei piisa, kui nais- ja meestööliste kurnamine jätkub. Liberaalne feminism aga seisneb identiteedipoliitikas, kus õiguste omamine on majandusliku ja intellektuaalse eliidi jaoks pigem kodanikustaatuse ja väärikuse küsimus. Sotsialistid valisid klassiteadliku naisõigusluse suuna – kusjuures tollal ei lubanud nad end feministideks nimetada, kuna see sõna viitas pigem liberaalsetele keskklassi naisõiguslastele, keda majanduslik ebavõrdsus ei huvitanud. Nüüdisaegne intersektsionaalne feminism sarnaneb pigem sellega, mis võtab peale soo arvesse ka majanduslikku tausta, rassi ja muid näitajaid. Nagu siin refereeritud argumentatsiooni autor Elena Gapova meelde tuletab, küsis ka hiljuti meie seast lahkunud bell hooks, et kui naised tahavad olla meestega võrdsed, siis milliste meestega täpsemalt – mis klassist ja rassist me räägime?[23]
Nõukogude aeg oli vastuoluline – ja kui ma ise seda hinnangut esimest korda kuulsin, kriipis omadussõna ambivalentsus mu kõrva. Kolmveerandsajandi jooksul jõudis režiim võtta mitu kuju – alates revolutsioonijärgsest aatelisest võrdsuseideaalist, mis muundus Stalini tuleku ja Teise maailmasõjaga verise näoga monstrumiks. Pärast diktaatori surma tuli tasapisi teatud normaliseerumine, manööverdamine tsensuuri tingimustes. Eestlaste ja teiste väikerahvaste jaoks on see kogemus oluliselt teistsugune kui nt vene talupoegadel ja töölisklassil, kelle jaoks oma kultuuri kaotamine ei olnud üks muredest ning kindel töö- ja elukoht oli uue režiimi teene. Antikommunismil on olnud tugev mõju meie majanduspoliitikale ja ühiskondlikele väärtustele ning samal ajal on see kustutuskummina kaotanud ajaloo lehekülgedelt palju olulist.
[1] S. Zakharova, Gendering Soviet Dissent: How and Why the Woman Question Was Excluded from the Agenda of Soviet Dissidents (1964–1982). M. A. Thesis, Central European University. Budapest, 2013, lk 18–19.
[2] E. Gapova, The Russian Revolution and Women’s Liberation, lk 117.
[3] Vt nt A. Talaver, Nina Vasilievna Popova (1908–1994): „Woman in the Land of Socialism“. The Palgrave Handbook of Communist Women Activists Around the World. Toim. F. de Haan. 2022 (ilmumas).
[4] E. Gapova, The Russian Revolution and Women’s Liberation, lk 118.
[5] Sealsamas, lk 119.
[6] Naiste diskrimineerimise vastane rahvusvaheline alusleping. Vt https://www.un.org/womenwatch/daw/cedaw/.
[7] S. Talaver, When Soviet Women Won the Right to Abortion (For the Second Time). Jacobin, 08.03.2020.
[8] Sealsamas.
[9] Sealsamas.
[10] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin: „Minu ideaal on kommunismus“. Eesti Ekspress, 24.04.2003.
[11] Sealsamas.
[12] Põrandaaluste protsess. Üheksas kohtupäev 19. novembril. Tunnistajate ülekuulamine lõppenud. Postimees, 20.11.1924, lk 2.
[13] „149“ kommunisti protsess. Edasi, 30.11.1924, lk 2.
[14] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin.
[15] Küllap Eestimaa Tööliste Partei liikme Arnold Grimpeli järgi, keda kahtlustati riigivastases tegevuses.
[16] Kibedasti tööl. Küsimised ja arupärimised. Postimees, 08.04.1927, lk 4.
[17] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin.
[18] Internatsionaalihelid vangimaja müüride vahel. Sakala, 08.11.1930, lk 3.
[19] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin.
[20] O. Lauristin, Võrdselt mehega. Säde, 04.03.1948.
[21] P. Erelt, 100-aastane Olga Lauristin.
[22] Sealsamas.
[23] E. Gapova, The Russian Revolution and Women’s Liberation, lk 116.