Taasiseseisvumisaja haripunktis valitses Eestis „täielik võõrdumus sugude ja identiteetide küsimuses ning tegelemine feminismiga [oli] vabatahtlik põlu alla minek“. Nii ütles Eha Komissarov Eesti esimese feministliku kunstinäituse „EstFem“ kataloogi avasõnas. Ta paigutas tõdemuse sellise näituse vajalikkusest 1992. aasta lõppu, mis tähendab, et feministlik mõte oli vähemalt kaasaegse kunsti maailmas sündinud värske vabariigi kaksikõena. Kui vaadelda reaalselt eksisteerivaid võimusuhteid, siis oli feminism tollal Komissarovi hinnangul Eestis puhtalt teoreetiline nähtus,[1] nagu ka suuremas osas Nõukogude Liidu võimu alt iseseisvunud riikide ühiskondadest.
Sotsialistliku impeeriumi varisedes avanes Lääne turule terve kärg uusi kogenematuid ja haavatavaid riike, milles nägid võimalusi terra nova’na niihästi pesumasinatootjad kui ka Lääne feministid, kes võtsid oma Ida-Euroopa õdede üle justkui patroneerivalt õpetajannaliku positsiooni. Tunnetatud vastuolu seisnes selles, et Lääne feministlik diskursus rääkis sugude võrdsusest, sellest, et isiklik on poliitiline, ning naiste köögist välja tööle minemisest, samal ajal kui nõukogude kogemusega naised olid kurnatud partei propagandakeelest, erasfääri politiseerimisest ja topeltvahetustest.
Ühest küljest tekitas nõukogude kogemus idaeurooplastes tõrke Läänest tulevate feministlike ideede vastuvõtmisel, sest sealsed põhimõtted tuginesid täiesti teistele alustele. Ida-Euroopas feminismi demoniseeriti ja taheti jätta muljet, justkui see oleks mingi importkaup, mitte tekkinud rohujuuretasandi vajadustest. Ent nõukogude kogemus sisaldas ka seda, et samal ajal kui Lääne koduperenaised 1960. aastatel oma rolli kritiseerima hakkasid, olid Eesti naised juba insenerid, keemikud ja traktoristid. 1990. aastatel valvefeministiks tituleeritud Barbi Pilvre sedastas ühes tolleaegses kolumnis: „Mitte mingil juhul ei taheta Eesti Vabariigis tunnistada, et Nõukogude süsteem tegi paljuski ära selle töö, mida välismaised misjonär-feministid praegu Eestis ja kogu Ida-Euroopas justkui alustavad. Millegipärast ei taha keegi rääkida sellest, et siin on lähtepositsioon teine: ajal, kui Eestis oli ammu sajaprotsendiline tööhõive, julgesid esimesed Skandinaavia või Ameerika koduperenaised iitsatada, et kodus istudes läheb igavaks ja tahaks nagu avalikus elus kaasa lüüa.“[2]
90ndatel kogus tuliselt hoogu hoopis uusrahvuslik ideoloogia, mille kohaselt naiste koht on kodus, mitte poliitikas ega riigitüüri juures.
Värskelt oma iseseisvuse taastanud väikeses rahvusriigis võttis 90ndatel tuliselt hoogu hoopis uusrahvuslik ideoloogia, mille kohaselt naiste koht on kodus, mitte poliitikas ega riigitüüri juures. Selle ideoloogia jaoks oli soodne, et eesti naised seisid pigem vastu Läänest tulevale feministlikule hoiakule. Koos põlgusega nõukogudeaegse sugude võrdsuse retoorika vastu pani see ühiskondlik väärtusnihe vundamendi antifeministlikule suunale ühiskonnas.[3] Barbi Pilvre kirjutas 1997. aastal, mil müügil oli Eliidi piim ja Ärimehe leib, et need on turundatud n-ö maksujõulisele tarbijale, kes tahtis markeerida oma erinevust magalates või kõdurajoonis elavatest proledest, kuna erinevuste rõhutamine – rikaste ja vaeste, ilusate ja koledate, meeste ja naiste vahel tundus progressiivne pärast ajastut, mil kõik olid sundvõrdsustatud.[4] Pilvre tegi ninanipsu ka rahvuslastele, kes süüdistasid feminismi võõrapärasuses: „Mis on Eestis autentne? Isegi armas rahvusaade pole muud kui Saksamaa 19. sajandi romantismi ripats. Järelikult on ta algupäraselt „meile võõras“.“[5] Kinder-Kirche-Küche-mentaliteet pärines juba Eesti ajal baltisakslastelt, kelle peremehelikud ja koduperenaiselikud soorollid maarahvale üle kandusid. Pilvre hoiatas Leida Laiuse filmikangelannade – tugevate naiste Kõrboja Anna ja Ukuaru Minna – liigsesse imetlusoreooli paigutamise eest, kuna tegu on siiski fiktiivsete tegelastega ja mitte meie tõetruude esiemadega.[6] 1990. aastatel seisid naised vastamisi ootusega näha välja nagu miss – pikad jalad, kõrged kontsad, kergelt anorektiline, meigitud näo ja „poolpikkade kuklasse kistud juustega“. Kuigi Ida-Euroopa naisi reklaamiti Läänes kui kuidagi loomuomaselt ilusaid, nähvas Pilvre, et kui see oleks geneetiline omapära, oleksid ilusad ka eesti mehed.[7]
Koos taassündinud riikliku iseseisvusega hakati uueks looma mitte ainult majandussüsteemi, vaid sellega koos ühiskondlikke väärtusi ning rahvuslikku enesekirjeldust ja ajalugu. 90ndatele iseloomulik meestekeskne hoiak sugenes igale poole ning mõjutas otseses mõttes ajalookirjutust. Näiteks 1995. aastal ilmuma hakanud „Eesti mõtteloo“ raamatusarjas, mis enda hinnangul „koondab ja avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade“,[8] on autorite seas 144 meest ja 10 naist. Esimene naisautori teos trükiti sarja 5. ilmumisaastal, teine ja kolmas 11. ilmumisaastal, ülejäänud viimase kümne aasta jooksul. See pole harv praktika, jätta naiste panus meie mõttevarasse tähelepanuta.[9]
Ajalugu paistab ikka selle moodi, kes seda kirjutab. Kusjuures ka seda vähest, mida kirjutati naisliikumiste kohta, tehti uusrahvuslikus vaimus. 1999. aastal anti taas välja algselt 1957. aastal ilmunud Helmi Mäelo raamat „Eesti naine läbi aegade“, mille uustrüki saatesõnas ütleb Tiia Kriisa: „Nõukogude võim likvideeris omaaegsed naisorganisatsioonid. Naisliikumine sai parteiliselt juhituks nagu kõik muugi. Loomulikult kogunesid naised endiselt laulukooridesse ja käsitööringidesse, kuid iseseisvat oma elu ja tegevuse mõtestamist ei pidanud valitsev demagoogia võimalikuks. Naistel oli õigus võrdselt meestega laotada tänavatel asfalti, juhtida kombaine ja kosmoselaevu, ent mitte oma elu üle järele mõtelda. V nõukogude naiste kongress lõpetas 1989. aastal kommunistliku partei poolt juhitud naisliikumise etapi. Loodi Eesti Naiste Ühendus… ja kiiresti tekkisid paljud teised naisorganisatsioonid.“[10]
Selle väitega polemiseerib Pilvre 1999. aastal, öeldes, et Kriisa esitab justkui konstruktsiooni naisliikumiste järjepidevusest. 1989 ei jätku sealt, kus 1940 lõppes, vaid vahepeale mahtus mitme põlvkonna jagu elu, mida muuhulgas elasid naised, kes tegelesid eneseteostuse ja oma kogemuste mõtestamisega.[11]
Kuigi rohujuuretasandil osales naisi ka erakondade töös – vasakpoolsetes rohkem kui parempoolsetes –, jäid nad parteiladvikutest ning Eesti seadusandlikust ülesehitamisest ja võimu teostamisest suuresti kõrvale.[12] Näiteks 1991. aastal moodustatud Põhiseaduse Assamblee 60 liikme seas oli kuus naist: Ülle Aaskivi, Sirje Endre, Liia Hänni, Marju Lauristin, Eve Pärnaste ja Lehte Sööt (Hainsalu). Järgmises esinduskogus, 1992. aastal moodustatud VII Riigikogus, oli naisi samuti kümnendik.
Ent peale parteipoliitika on ühiskondlikus elus võimalik osaleda ka teisiti. Kui NSV Liidu mõrad juba paistsid, asutati ja taasasutati naisliite, mis peegeldasid esimese vabariigi aegset vilgast seltsitegevust. 1989. aastal asutati Tartus Eesti Naisliit, tegutses Akadeemiliste Naiste Ühing, Kodutütarde Ühing, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon jne. 1994. aastal asutati samuti Tartus Eesti Nais- ja Pereorganisatsioonide Teabekeskus, millest kasvas välja tänini aktiivne Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. ENUT-i asutajaliikmetest on siiani tegev esinaine Reet Laja, tema kõrval Ülle-Marike Papp. Väheoluline ei olnud ka Tartu Seksuaaltervise Kliiniku asutamine 1995. aastal, millega Kai Part ja Made Laanpere hakkasid juurutama seksuaalhariduse andmist Eestis, et ennetada naistevastast vägivalda, vähendada soovimatuid rasedusi ja tõsta teadlikkust rasestumisvastaste vahendite kohta.[13] Seksuaaltervise edendamises nagu mitmes muuski asjas oli Eesti oma Balti naabritest sammu võrra ees ning selle valdkonna arenguid ei saa naisliikumiste eesmärki – turvalist ja võrdsete võimalustega elu – silmas pidades vähetähtsaks pidada.
Ükskord me abiellume niikuinii[14]
Laulva revolutsiooni ajastu oli aeg, mil hakkasid pead tõstma Eesti lesbi- ja geiliikumised. Tõsi, ühiskondlik meeleolu oli juba edasi liikunud nõukogude mentaliteedist, kus ei olnudki seksi ning veel vähem homoseksuaalsust. Ka Vikerkaar avaldas 1989. aastal (mil ajakirja tiraaž oli 53 000) Kärt Hellerma erootilise novelli „Kiri Lesboselt“ (1989, nr 9) ning järgmises numbris juba mitu homoseksuaalsuse ajaloo käsitlust, sh Max Randi kultuuriajalukku süüviva artikli „Kõrvalekaldujate avangard – homoseksualismist kultuuris“ (1989, nr 10).
Oli selge, et õhus on murrangut, kuna 1990. aasta mai lõpus korraldas Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut teaduskonverentsi „Seksuaalvähemused ja ühiskond“. See oli esimene teaduslik konverents Ida-Euroopas, mille fookuses oli homoseksuaalsus. Tänu konverentsile tuli Tallinnasse kokku rahvusvaheline seltskond teadlasi ja aktiviste, sh 15 lesbinaist Soomest, vabalt maalt. See sündmus, eriti aga järelpidu Glehni lossis tõi kokku kriitilise arvu naisi, kes otsustasid hakata organiseeruma. Nii sündiski, et kui 1990. aasta kevadel veel Nõukogude Eestis lesbisid n-ö ei olnud, siis juba südasuveks oli olemas kooskäiv võrgustik, kes saatis oma esindajad isegi organisatsiooni The International Lesbian and Gay Association (ILGA)[15] aastakonverentsile Rootsi. Eesti Lesbiliit (ELL) võttis oma põhikirja vastu 1990. aastal ning asus Tallinnasse ruume otsima.[16]
Eestis on tihti olnud just lesbi- ja nüüdisajal queer-naised ühiskonna avangardis, et poliitilisi protsesse edasi viia.
1990. aastate esimesel poolel oli ELL ainus omataoline Ida-Euroopas – lätlased ja leedukad vaatasid selle poole, soovides ise sarnast naisteühendust asutada. Skandinaavlased aga pakkusid tuge – rootslased avaldasid sellele toetust ILGA konverentsil Stockholmis, soomlased asusid oma rühmitustega ELL-i ametlikuks partneriks, annetasid raamatuid, videoid ja saalihoki varustuse ning Norra käsipallinaised tasusid Revali spordisaali üüri. Sport ja peod olid oluline viis koos käia, tuttavaks saada, võrgustikku luua ja lõbutseda. Ent suur töö oli veel ees. 1995. aastal kirjutas Lilian Kotter ELL-i infokirjas: „Tuleb tõsiselt hakata mõtlema seadus(t)ele, mis välistaks inimese diskrimineerimise tema seksuaalorientatsiooni tõttu. Samuti peame me endale kätte võitma õiguse registreerida omavahelisi partnerlussuhteid. See annaks lesbidele ja gaydele vaba(ma)d käed oma elu kujundamisel Eesti ühiskonnas ja võimaldaks ühtlasi paljudele veel peidikus viibivaile julgust ja tuge oma seksuaalse suundumuse teadvustamiseks ja miks ka mitte meie kujunevasse homoseksuaalsesse subkultuuri sisenemiseks.“[17]
Eestis on tihti olnud just lesbi- ja nüüdisajal queer-naised ühiskonna avangardis, et poliitilisi protsesse edasi viia. 1990. aastal asutatud Eesti Lesbiliit oli esimene ametlik organisatsioon, mis ühendas omavahel seksuaalvähemusi. Nullindatel olid Pride’i marsside korraldamise eesotsas just queer-naised ning hilisemal ajal hakkas Anna-Stina Treumundi ja Brigitta Davidjantsi lähiring korraldama queer-tekstide lugemisrühma, millest nüüdseks on välja kasvanud Eesti suurim feministlik foorum „Virginia Woolf sind ei karda“. Nii kväärnaised kui ka teised kväärid on Eestis olnud mitme ühiskondliku ja poliitilise sündmuse käimalükkajad, nii avalikult kui ka kulisside taga.
Eesti Gayliit asutati ELL-ist aasta hiljem, tuues ühise katuse alla mitu geimeeste mitteametlikku võrgustikku. Kuna 1991. aastal oli homoseksuaalne seks veel kriminaalkuritegu ning samuti hõljus õhus tugev stigma lokkava AIDS-i pandeemia tõttu, oli geimeeste olukord tol ajal pingeline. 1992. aasta mais aga muudeti kriminaalkoodeksit, nii et nüüdisajal on põhjust tähistada kolme kümnendi täissaamist ajast, kui geimeeste tagakiusamiseks kadus seaduslik alus. Kõik õigused veel kaitstud pole, mille tunnistajaks on näiteks nüüdisajal endiselt radikaalselt mõjuva kirjaga T-särk „Lesbid tahavad Eestis abielluda“. See soov on pärit ühest 90ndate lehepealkirjast.
Eesti lesbiliikumise üks algatajaid Lilian Kotter kritiseeris ränka homofoobiat AIDS-i kajastustes ning kutsus avalikult endaga ühendust võtma vanemaid lesbinaisi, et kuulda nende teadmisi kaugemast minevikust. Üks oluline suhtluskanal ja üksteise leidmise viis olid ajalehekuulutused. Avaldati ka noormeeste teateid, kes soovisid tutvuda või muretsesid oma orientatsiooni pärast. 90ndate esimestel aastatel said lesbi- ja geiliikumised hoo sisse, korraldati pidusid – mehed korteris Härjapea tänaval, naised Pika Keldri baaris ja mujal. Need olid olulised kohad, kus ei peetud mitte lihtsalt pidu, vaid loodi kogukonda. ELL seadis sisse ka anonüümse info- ja usaldustelefoni ning liidu vabatahtlikud nõustasid nendega ühendust võtnud inimesi.[18]
Pika Keldri baari pidasid kuus lesbit ning seal hakkasid koos käima ka transsoost inimesed. Üsna varsti pärast riikliku iseseisvuse taastamist ilmus 1993. aastal Eesti Ekspressis intervjuu Kristel Sitziga, kus ta rääkis soolisest üleminekust ning soovist luua eestkosteorganisatsioon transinimestele. Sitz hakkas korraldama transinimeste kooskäimisi, et omavahel infot jagada, toeks olla ja võimalikke organiseerimisviise arutada. 1993. aastal asutati Gendy, mida Sitz nimetas tugigrupiks. ELL aitas ses osas palju kaasa, tehes koos Gendyga pidusid, jagades nendega usaldustelefoni liini ja kirjakasti aadressi ning tervitades transinimesi oma baaris.[19]
Eesti Lesbiliidu 1994. aasta põhikirja võib nüüd lugeda teatud sorti manifestina, kus on kirjas rühmituse nõudmised. Osa neist pole siiani täitunud. Põhikirjas seisis, et ühingu eesmärk on ühendada Eestis elavaid lesbilisi ja biseksuaalseid naisi ning tõsta nende eneseteadvust; korraldada nendevahelist infovahetust; luua neile võimalusi normaalseks ja täisväärtuslikuks eluks ühiskonnas; kaitsta seksuaalvähemuste õigusi ja huve ning võidelda diskrimineerimisega; arendada kontakte sarnaste ühendustega teistes riikides; teha koostööd õigusala spetsialistidega, et saavutada lesbiabielude ametlikku registreerimist ning töötada välja seaduslik viis lapsendamiseks; teha koostööd teiste naisliikumiste ning gei- ja transliikumistega Eestis ja mujal. Oluline on tähele panna, et algupärane lesbinaiste liikumine Eestis oli intersektsionaalne[20] ja transinimesi kaasav.
Kümnendi keskel said ELL ja EGL Euroopa Liidult toetust, et pidada kontorit Tallinna vanalinnas ja diskrimineerimisjuhtude telefoniliini. See märkis uue aja algust, kui liitude tegutsemine hakkas saama institutsionaalset tuge, mis aga tähendas, et ka tegutsemine liikus rohujuuretasandilt projektipõhisemaks.[21] Üks neist toetustest oli PHARE-TACIS programm, mille laiem eesmärk oli toetada lääneliku demokraatia ja vabaturumajanduse ülesehitamist endistes Nõukogude vabariikides.[22] ELL ja EGL omakorda toetasid selle rahaga 1995. aastal toimunud esimest feministliku kunsti näitust „EstFem“,[23] lülitades selle avamise oma teabenädala ajakavasse. Näituse kuraatorid kaasasid teadlikult bi- ja geiteemasid käsitlevaid kunstnikke nagu Lilian Mosolainen ja Toomas Volkmann, sest pidasid oluliseks, et näitusel oleksid üleval ka soo- ja seksuaalsuseteemalised teosed.[24] Seega tegi 1990. aastate geiliikumine koostööd feministlike kunstnikega.
Ärgake, ilged naisterahvad
Ühed esimesed, kes julgesid end 90ndate hakul Eestis feministiks nimetada, olid kaasaegsed kunstnikud. „EstFemi“ kureerisid Reet Varblane, Mare Tralla ja Eha Komissarov. Värsket Eesti Vabariiki kirjeldas Reet Varblane „noorte inimeste fallokraatliku ühiskonnana, kus eelistatakse alla kolmekümne vanuses mehi ning kus inimeste teadvuses valitsevad rangelt reglementeeritud ja sageli äärmiselt hinnangulised mõistehierarhiad“.[25]
„Porno kujunes tolle hetke Eesti ühiskonna sümboliks“
Kahekümne ühe kunstniku teosed olid väljas Vaal galeriis, Linnagaleriis ja Mustpeade majas Tallinnas, nende seas Mare Tralla teos „Nii me sünnitasime Eesti feminismi“ (1995). Selles videoinstallatsioonis töötles Tralla neid visuaalseid märke, mis sümboliseerisid Varblase mainitud hierarhiaid – kaadrid pornofilmidest on kõrvutatud fotodega Tralla perekonna arhiivist pärit piltidega, kus on tema ise pioneeritüdrukuna, tema ema kolhoosi lilleneiuna ja vanaema eestiaegse naisena. Erootiliste kaadrite sattumine VHS-kassetile oli juhuslik – keegi oli öise salvestamise käigus teksti-TV pornokanalile häkkinud ning kunstnik kasutas seda juhust teose loomisel ära, kuna „porno kujunes tolle hetke Eesti ühiskonna sümboliks“.[26]
Tralla on hiljem meenutanud, et enne kui Komissarov teda „EstFemi“ näitust kureerima kutsus, ei seostanud ta ennast veel tingimata feminismiga. See mõiste viitas millelegi, mida vajavad Lääne naised, aga mitte emantsipeerunud nõukogude naised. Samal ajal koges kunstikooli tudeng mitmel korral ebavõrdsusi, mis teda ärritasid – naissoost poliitikute puhul räägiti nende välimusest, mitte tegudest, ning naistelt oodati otsekui mõne koduse mööbliesemena iluasjaks olemist. Meessoost Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli tudengiesindajad tahtsid, et kõrgharidus läheks tasuliseks, millele Tralla koos teiste EKA ja EMTA esindajatega Eesti Üliõpilaskondade Liidus vastu seisis ja lõpuks võitis. Tralla ateljee asus Koplis, kus ta oli tunnistajaks kauboikapitalismi hammasrataste vahele jäänute saatusele. Tralla tundis omal nahal, kuidas soolised ja majandussuhted olid omavahel läbi põimunud ning „fallokraatias“ ei soositud naisi ja vaeseid. Feministliku mõistestiku omaksvõtmiseni jõudis ta Soomes, kuhu sai minna tänu oma aktiivsele tegevusele üliõpilasesinduses ja kunstnikuna. Soomest kutsuti „EstFemi“ raames eesti kunstnikega kohtuma Leena-Maija Rossi ja Asko Mäkela, et feministlikud sõnumid kaugemale leviks.[27]
Mu lehkav isamaa
„EstFem“ ja feministliku kunsti tulek toimus laiemalt video- ja performance-kunsti arengu taustal, kus nügiti harjumuspärase piire ka teistes suundades. Kuigi nii kunstikuraatorid kui lesbiliidu liikmed elasid 1990. aastate karmis kliimas, kus soolised ettekirjutused solvasid naisi ja viisid hauda mehi, tundus see, mis toimus kunstis ja kultuuris, kuidagi orgaanilisemalt seotud ülejäänud ühiseluga kui praegu. Lesbiliidu tegemisi kajastas tihti Eesti Ekspress ning „EstFemi“ kuraatorid tegid palju tööd, et feministlikest teemadest räägitaks peavoolumeedias. Peale selle oli näiteks Vikerkaart harjunud lugema kümme korda rohkem inimesi kui praegu. Ka Eesti Televisioon oli veel rabe ja noor ning seal oli võimalik katsetada kõike, mida teles on üldse võimalik teha. Näiteks Tralla tegi koos Mari Sobolevi (Kartau) ja Marco Laimrega kunstisaadet „JaEi“ (1994–1995), kus võeti kunstnikel ja kunstiasutuste juhtidel varrukast kinni, et neilt elu, raha ja kunsti üle pärida, isegi kui nad parasjagu oma stuudios magasid. Noor ja hot Raivo Kelomees selgitas, mis on interaktiivne multimeedia: see puudutab arvuti- ja videoasjandust. Ando Keskküla kirjeldas seebiooperit „Rosa“ totaalse revolutsioonina ning kasutas Lääne-Euroopa kohta väljendeid nagu „valge“ ja „tsiviliseeritud maailm“.[28] Ühes saates küsiti tollaselt kunstiakadeemia prorektorilt Leo Rohlinilt, kui suur oli väljalangevus 1994. aastal. Ta vastas, et ei oska täpseid arve öelda ja muidugi on suurenenud akadeemilistele puhkustele minek, sest elu on küllaltki keerukas, aga väljalangevuste arv väga suur ei ole. Kui suur oli nende arv, kes lahkusid vabatahtlikult teise ilma? – Üksikud.[29]
Kui koos noore rahvusriigi virgumisega tõstis pead ka soorežiim, kus nähti naise kohana taas kööki, ei olnud suurem osa Eesti perekondi tegelikult nii jõukad, et oleksid võinud lubada endale äraelamist vaid ühe vanema sissetulekust. Naised pidid tööd tegema, kuid uusrahvuslik peremudel pigem langetas nende tööjõu väärtust.[30] Palgalõhe andis tunda juba nõukogude tööstuses, kus tekstiilivabrikute töötajad said keskmiselt väiksemat tunnitasu kui näiteks terasetöölised. Seega ei tekkinud sooline palgalõhe 90ndatel tühja koha peale, ent see, mis tollal välja kujunes, on probleemiks siiamaani. Ebavõrdsust, mida kauboikapitalism lõi ja süvendas, on seniajani raske vasakult kritiseerida, sest nõukogude kogemus õõnestas poliitilise feminismi sõnavara, millega rääkida klassisuhetest. Nüüd näeme, kuidas neoliberalistliku majandusmudeli tingimustes hakkas Eestis kanda kinnitama feminismi liberaalne variant (kui seegi), mis küll toetab individuaalseid vabadusi, ent ei haara süsteemselt soolisi, majanduslikke, rahvuspõhiseid jm ebavõrdsusi.
[1] E. Komissarov, Kuraatori eessõna. Rmt-s: EstFem: eesti feministliku kunsti näitus. Kataloog. Koost. M. Tralla. Tallinn, 1995, lk 4.
[2] B. Pilvre, Mina, Nõukogude naine ja invaliiga. Rmt-s: B. Pilvre, Formaat. Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimustest 1996–2002. Tallinn, 2002, lk 112.
[3] K. Kivimaa, Teise tootmine – Ida-Euroopa ja feminism.
[4] B. Pilvre, Tunne erinevust. Rmt-s: B. Pilvre, Formaat, lk 105.
[5] B. Pilvre, Feminismitondi taltsutamine Eestis. Sealsamas, lk 148.
[6] Sealsamas, lk 141–143.
[7] B. Pilvre, Eesti naise ilu on müüt. Sealsamas, lk 115–116.
[8] https://www.ilmamaa.ee/mottelugu.
[9] Vt ka R. Marling, M.-L. Sepper, Eesti naise roll rahvuslikus narratiivis. Sirp, 23.02. 2018.
[10] T. Kriisa, Saatesõna 1999. aasta väljaandele. Rmt-s: H. Mäelo, Eesti naine läbi aegade, lk 255–259.
[11] B. Pilvre, Tubli Eesti naine ja naisnatsid. Rmt-s: B. Pilvre, Formaat, lk 121.
[12] T. Randviir, Eesti naised poliitilise võimu juures. Ariadne Lõng, 2002, nr 1/2, lk 124.
[13] K. Kärner, Kajalood. Kai Part. Vikerraadio, 06.06.2020.
[14] Loosung on pärit 2017. aastal Tallinnas toimunud Pride-marsilt. Vt M. Tammjärv, P. Karro, Vikerkaartega ehitud Tallinn. Müürileht, 12.07.2017.
[15] Vt https://ilga.org/.
[16] Põhjalikumat ülevaadet Eesti lesbi-, gei- ja transliikumise tekkest pakub: T. Koppel, Esimesed viis aastat. Eesti LGBT+ liikumiste tekkimine. Käsikiri. Ilmub 2022.
[17] L. Kotter, Ligi viis aastat Eesti Lesbiliitu. ELL-Info, 1995, märts. Tänan loa eest materjalidega tutvuda Harjumaa muuseumi peavarahoidjat Taavi Koppelit.
[18] T. Koppel, Esimesed viis aastat.
[19]Sealsamas.
[20] Feministlik suund, mis võtab peale soo arvesse ka teisi inimese igapäevaseid kogemusi mõjutavaid tahke nagu tema rass, majanduslik taust, seksuaalne sättumus jne. Mõiste võttis kasutusele USA jurist ja akadeemik Kimberlé Crenshaw 1989. aastal, osutades sellele, et mustanahaliste naiste kogemused on teatud kontekstides valgete naiste omadest täiesti erinevad. Loe nt K. Aavik, D. Kase, Intersektsionaalne feminism: teooriast praktikasse. Isiklikud ja kollektiivsed strateegiad. Feministeerium, 08.12.2015.
[21] T. Koppel, Esimesed viis aastat.
[22] R. N. Clive Matthews, PHARE-TACIS: EU Cooperation with Its Eastern Neighbours. The Courier, nr 145. European Union: The Way Forward (mai–juuni 1994).
[23] Vt EstFem: eesti feministliku kunsti näitus, kolofoon, lk 2.
[24] Mare Tralla. Eravestlus, 08.02.2022.
[25] R. Varblane, Nii me sünnitasime Eesti feminismi? Eesti Päevaleht, 21.08.1995.
[26] M. Tralla, Kuidas minust sai feminist. Müürileht, 30.03.2017.
[27] Sealsamas.
[28] A. Ellmann, JaEi. ERR, 05.11.1994. https://arhiiv.err.ee/vaata/jaei-1.
[29] Sealsamas, 27.02.1995. https://arhiiv.err.ee/vaata/jaei-3.
[30] K. Kivimaa, Teise tootmine – Ida-Euroopa ja feminism, lk 43.