Eesti feminismi kujunemislugu pole veel kirja pandud. Kuhu paigutub Eesti naisajalugu ja naisliikumiste ajalugu laiemalt Eesti ajaloo suhtes? Ja globaalse feminismi suhtes? Kuidas oleme siia jõudnud? Alates 1990. aastatest on räägitud Eesti feministlikust liikumisest tundega, et see sündis, ja kaugemale pole jõutud.[1] Nüüd, 2022. aastal võib küll öelda, et Eestis kannab feministlik liikumine juba kaela, vähemalt on meil mitmeid kogemusi süstemaatilise võrdõiguslikkuse juurutamisega ühiskonnas ja ametkondades ning feministlike seisukohtade pildishoidmisega meedias. Praegu on tugevalt kanda kinnitanud arvamusportaal Feministeerium ja Facebooki foorum „Virginia Woolf sind ei karda!“, paljud feministlikud hääled kostavad ka päevalehtedest, raadiost, kultuuriajakirjadest. Soolist võrdõiguslikkust arendatakse ministeeriumi tasandil, naistearstid harivad seksuaaltervise teemadel, ülikoolid pööravad tähelepanu asutusesisestele sooprobleemidele ning ühiskondlikud debatid on elavad. Muidugi lokkab sama elavalt nii lähisuhtevägivald kui ka argiseksism.
Püüan selles artiklis paigutada ühele ajateljele naisliikumised alates 1872. aastast, kui kangrud ja ketrajad tõusid Narvas üles ebainimlike töötingimuste vastu, kuni tänapäevani, 2022. aastani. See teeb kokku ümmargused 150 aastat. Nagu näha, tegutsesid eesti naised oma õiguste nimel eestlase kui subjekti loomise algusest peale. Ajateljel liigun ma läbi rahvusliku ärkamisaja, kui Lilli Suburg avaldas 1887. aastal oma ajalehe Linda eessõnana esimese Eesti feministliku manifesti, sealt edasi esimese Eesti Vabariigini, mil naisorganisatsioonide tegevus oli juba vilgas ja ametlik. Võib-olla me ei mäletagi, et Eesti Vabariigis olid abielunaised seaduse silmis oma abikaasa eestkostealused, kuigi de facto teenisid paljud neist juba ise raha. Selle vastuolu kõrvaldamiseks tegutseti terve vabariigiaja, et muuta perekonnaseadust. Eesti okupeerimisega saadeti ametlikud naisliidud laiali ning mitmed kesksed tegelased kas surid või küüditati Siberisse. Eesti võttis üle poliitiline jõud, mis väitis ennast olevat sooliselt võrdõiguslik. Süüvin sellesse vastuollu, püüdes sealt leida midagi enamat kui naiste agentsuse täielikku tasalülitatust Nõukogude Liidus. Kuna sel perioodil Eestis naisliikumiseks kvalifitseeruvat leida pole kerge, tuleb pöörata pilk naistele, kes tegutsesid ametlikes organites. Lõpetan ajaloolise ülevaate 1990. aastatega, kui juba enne vabariigi taaskehtestamist asutati Eesti Lesbiliit ning kaasaegsed kunstnikud tegid palju tööd, et tutvustada ühiskonnale feminismi ideed. Ma ei püüa esitada kogu tõde ajaloost, pigem pakun kaleidoskoopilisi pinnavirvendusi nende naiste elust, tööst ja loomingust, mille edasisele uurimisele see artikkel loodetavasti innustab – rääkimata kõigist neist feministidest, keda ma mainida ei jõua.[2]
Üks hetki, millest see tekst alguse sai, oli kahe aasta eest Budapestis, kui istusin soouuringute magistrantuuri õppekavasse kuuluva aine „Kommunism ja sugu“ tunnis. Rääkisime Aleksandra Kollontaist ning veteranprofessor Francisca de Haan luges parasjagu ette lõiku ühe veel avaldamata kogumiku peatükist, kus kõlas „Krengholm factory in Narva…“. Vist kraaksatasin: ma tean, kus see on! Tuli välja, et kommunistlik naisõiguslane Aleksandra Kollontai, kes oli üks olulisemaid naisi nii globaalse feminismi ajaloos (kindlasti mitte vähem tähtis kui Simone de Beauvoir, Judith Butler, bell hooks) kui ka Nõukogude Liidus, sai oma elu kõige pöördelisema kogemuse osaliseks just siin Eestis, Narvas. Ja ma ei olnud sellest midagi teadnud. Nagu selgus, ei teadnud seda fakti peaaegu ükski minu kaaskondlane, Eesti nüüdisaegne feminist. Nagu mu hilisem uurimine tuvastas, oli seda teadnud veel Mati Unt 1977. aastal, kui ta Kollontaist näidendi kirjutas,[3]nagu ka ETV teleteatri publik, kes veel 1980. aastal selle lavastust vaatas,[4] ning samuti mitmed ajakirjanikud, kes läbi Nõukogude aja ei jätnud seda väikest asjaolu mainimata. Niisiis, veel mõnikümmend aastat tagasi oli Kollontai kohtumine Kreenholmiga ja seal saadud pöördeline kogemus eestlastele teada, mina aga pidin selle teadasaamiseks minema teise riiki, kuulama välismaalasest õppejõudu, kes räägib veel kolmandast kohast pärit autori tekstist. Kohapeal oli see fakt unustatud. Kindlasti mängib siin oma rolli asjaolu, et Kollontai oli kommunist ning tegi koostööd bolševike parteiga. Ja „Eesti Vabariigis kommuniste ei sallita. Nad lastakse Laidoneri käsul Irboska metsade vahel maha, või pannakse vangi, või jäetakse välja õpikutest ja raamatutest, kustutatakse ära – pole olnud, pole olnud kommuniste sellel maal“.[5]
Unustamine on aga tabanud paljusid omal ajal ajaloolisi tegusid teinud naisi.
Minu jaoks aga sümboliseeris Kollontai külaskäik Kreenholmi seda, kuidas tegelikult on globaalse feminismi ajaloo lahtirullumine toimunud meie oma tagahoovis – sest meie arvamus tema poliitilisest ideoloogiast ei kõiguta tema tähtsust. Peaksime seda isiklikult võtma. Unustamine on aga tabanud paljusid omal ajal ajaloolisi tegusid teinud naisi. Kui hakkame neid kokku lugema ja õpikutes peatükke väärivate meeste arvuga võrdlema, saab üha selgemaks, kuidas unustamine võib olla teadlik strateegia, mitte ainult passiivne juhus.
Kuigi artikli probleemipüstitus käiks justkui rahvuse ajaloo või rahvusliku subjekti kohta, tuleb peatükkides välja, et ideederinglus ja organiseerumine oli alati rahvusvaheline – Suburg ammutas ideid saksakeelsest kultuuriruumist, 1905. aasta revolutsionäärid silkasid Peterburi, Tartu ja Riia vahet (tee pealt kaasa haarates õ-tähed trükipressi jaoks),[6]Eesti Vabariigi aegsed naisõiguslased olid käinud Pariisis ja sõbrustasid Ühendkuningriigi sufražettidega, alati on oluline olnud Soome õdede tugi ning nüüdisajal lävime intensiivselt inglise keeleruumiga. Tahan ühelt poolt näidata, et väide, nagu oleks feminism Eestisse „imporditud“ ning sellel ei oleks kohalikke juuri, ei ole tõsi – naisliikumised on kerkinud kohalikest vajadustest ja soovidest. Teisest küljest lahustub kogu see problemaatika, kui mõistame, et kogu meie kultuur, sh rahvuse mõiste ise, on transnatsionaalne – pärast kõiki võõrvalitsusi ja okupatsioone ning ühtlasi tänu maarahva enda aktiivsele lävimisele ümbritsevate sootsiumidega on kogu meie ideedeajalugu ja nüüdisaegne maastik läbi põimunud kohalikust, naabruskondsest ning kaugematest mõjudest.
Pole olemas monoliitset kategooriat „eesti naised“ või „eesti feministid“
Teiseks tasub meeles hoida, et pole olemas monoliitset kategooriat „eesti naised“ või „eesti feministid“, vaid nende katusmõistete alla koonduvad väga erineva elukogemusega inimesed, kellel on erinev haridus, majanduslik taust, ka rass ning etniline päritolu. Traditsiooniliselt on Eestis ja Ida-Euroopas olnud teatud pinge Läänest tuleva feministliku mõttega, kuna see asetab endise idabloki justkui enda järel teisele kohale – Ida-Euroopa ei jõudvat oma tsiviliseerituse astmelt kunagi Läänele järele. Samal ajal on siinsed feministid tundnud, et Lääne teooria ei paku alati kõige täpsemaid tööriistu, et kohalikke kogemusi mõtestada.[7] Seetõttu seisneb meie jõud ja ülesanne oma juurte tundmaõppimises, et osata luua keelt selle kirjeldamiseks, mida meie oleme kogenud, soovinud ja tundnud – et me ei peaks seda tegema võõras keeles. Rahvuskeskse vaatepunkti problematiseerimise ning iseenda kogemuse keskpunkti asetamise vahel valitseb niisiis viljakas, potentsiaalselt teadmist loov vastasseis.
[1] R. Koobak, Millest me räägime, kui me räägime feminismist Eestis? Ariadne Lõng, 2015, nr 1/2, lk 50.
[2] Vt üht ülevaadet Eesti feminismi arengust: E. Annuk, Feminism in the Post-Soviet Space: The Geopolitics of Estonian Feminism. Gender, Place & Culture, 2019, kd 26, nr 3.
[3] M. Unt, Kollontai. Rmt-s: M. Unt, Valitud teosed 2. Tallinn, 1985, lk 282–304.
[4] A. Kala, M. Unt. Kollontai. Eesti Televisioon, 1980. https://arhiiv.err.ee/vaata/kollontai.
[5] E. Epner, Marju. Akadeemia, 2011, nr 5, lk 861.
[6] A. Ostra-Oinas, Mälestised 1905. a. revolutsioonist. Rmt-s: 1905. aasta Eestis. Mälestused. Koost. T. Karjahärm. Tallinn, 2016, lk 37.
[7] K. Kivimaa, Teise Tootmine – Ida-Euroopa ja feminism. Ariadne Lõng, 2000, nr 1/2, lk 48.