„Ma ei räägi ventilaatoritest, ma räägin majandussuhetest!“ ütles Aleksandra Kollontai oma insenerist abikaasale Vladimirile, kui nad parasjagu valmistusid Narva hotellis Straussi kuulama. Oli aasta 1896 ning perekond Kollontai oli tulnud tutvuma Kreenholmi Manufaktuuriga. Vladimiri ülesandeks oli paigaldada sinna uued ventilaatorid töötingimuste parandamiseks. Nad olid ette kujutanud, et reisil Narva saavad nad keerutada valssi, ent tegelik kohtumine tekstiilivabrikuga rikkus tantsutuju. Kui Aleksandra püüdis töölistega jutu peale saada, ei teinud vanemad töölised tast väljagi, nooremad aga rääkisid, et peavad tegema kuni 18 tundi päevas tööd, paljud neist on juba mõneaastase tööstaaži järel tuberkuloosis ning paljude eluküünal kustub kolmekümnendates eluaastates. Aleksandra pea hakkas tehasetsehhide lärmist ja saastatud õhust valutama. Lastehoius nägi ta järgmist pilti: mõned lapsed mängivad vaikselt toas ning põrandal on üks kaheaastane maimuke. Neid on valvama jäetud üks väike tüdruk. Aleksandra läks maimu juurde ja sai aru, et too on surnud. Tüdruk ütles selle peale: „Mõnikord nad päeval surevad. Tädi viib ta kell kuus ära.“[1]
Kuna tekstiilitehase tööliskond koosnes vähemalt pooles osas naistest, kuulub see tehasestreik nii töölisklassi kui ka naisliikumiste globaalsesse ajalukku.
Kreenholmi Manufaktuur
1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur oli üks suuremaid tööstusettevõtteid Eestimaa kubermangus ning suurimaid ja moodsamaid tekstiilitehaseid Tsaari-Venemaal. Tekstiilitehases töötas palju eestlasi, kes viisteist aastat pärast ettevõtte asutamist moodustasid juba 70% töölistest.[2] Samal ajal lokkasid Eestimaal talurahvarahutused, mis kulmineerusid 1858. aasta Mahtra sõjaga – nõukogudeaegsed ajaloolased ütleksid, et käis klassivõitlus.[3] Ka Kreenholmis toimusid rahutused – nimelt 1872. aastal toimus just seal üks Tsaari-Venemaa suurimaid tööliste streike, mis andis hoogu 1870ndatel impeeriumi vallutanud streigilainele. Kuna tekstiilitehase tööliskond koosnes vähemalt pooles osas naistest, kuulub see tehasestreik nii töölisklassi kui ka naisliikumiste globaalsesse ajalukku.
Tsaari-Venemaal oli äsja kaotatud pärisorjus (teame, et Eestimaal juhtus see juba 1816 ja Liivimaal 1819), seega tekkis 1860. aastate lõpus olukord, kus kogu impeeriumis oli palju inimesi, keda ei kammitsenud enam vanad sõltuvussuhted, nad olid vabad minema mujale leiba teenima. 19. sajandi keskel rajatud tööstusettevõtted kutsusid maalt linna läinud talupoegi ja -tütreid enda juurde tööle, sealhulgas pages just nälja eest tehastesse tööle üha enam eestlasi.[4]Seadusi või eeskirju, mis oleksid kaitsnud neid uusi majanduslikke subjekte, töölisi, Tsaari-Venemaal veel ei olnud.[5] Äsja kupja nuudi alt pääsenud talupojad ei leidnud tehases asu, sest töö- ja elutingimused Tsaari-Venemaa tekstiilivabrikutes olid kohutavad.
Tööpäev kestis kuni kaheksateist tundi, õhk oli tolmust paks ja tuberkuloos ei olnud harv lapuline, lisaks sellele elasid inimesed pead-jalad koos vabrikute lähedal barakkides, kus ei olnud privaatsust ega puhtust.[6] 8–10-aastased lapsed töötasid kuni 14 tundi päevas. Pahatihti juhtus, et lapsed said tööõnnetustes surma, sest puudus ohutustehnika.[7] Tsaari-Venemaal jõustus 1884. aastal seadus, mis keelas vabrikutes töötada alla 12-aastastel lastel ning alla 14-aastased võisid tööd teha kuni 6 tundi päevas, et neil oleks aega ka vabrikukoolis lugemist-kirjutamist õppida.[8] Muuhulgas toodi lapsi manufaktuuri tööle Peterburi lastekodudest.[9] Palgad olid kasinad ning neid kahandati veelgi trahvidega, mille võis vabrikant töölisele oma äranägemise järgi määrata nii töölt viilimise, tehnika lõhkumise kui ka suvaliste tegude eest. Naistele maksti vähem kui meestele ja lastele kõige vähem. Kui mõni vabrikutööline rasedaks jäi, võis juhtuda, et ta pidi sünnitama tööpingi kõrval ning tulema järgmisel päeval uuesti tööle.[10]
Seejuures oli Kreenholm Tsaari-Venemaa üks kõige moodsama tehnopargiga tekstiilitööstusi.[11] Ketrusmasinad, villakraasijad, kangasteljed ja muud masinad olid pärit Inglismaalt ja Saksamaalt. Nii võis Kreenholmi ketraja valmistada ühe tööpäevaga sama palju lõnga, kui ta oleks käsivokiga kedranud kümme aastat.[12] Manufaktuurile ehitati algusaastate jooksul juurde mitu vabrikut ning Kreenholmist sai ruttu Tsaari-Venemaa kõige suurem ja tootlikum puuvilla käitlev ettevõte. Kreenholmis töötas 19. sajandi teisel poolel sama palju inimesi kui ülejäänud siinsetes tööstusettevõtetes kokku. Narva sai Eestimaa peamiseks tööstuskeskuseks, kuhu asus tööle „laostunud käsitöölisi ja talupoegi“ mõlemast kubermangust Narva jõe kallastel. 1912. aastaks oli töölisi juba kümme ja pool tuhat.[13] Tööstusele aitas kaasa ka kiiresti arenev rongiühendus Tallinna ja Peterburiga, mille kaudu transporditi toorainet välismaalt ja Venemaa sisepiirkondadest. Puuvilla toodi Egiptusest ja Ameerika Ühendriikidest.[14]
Kreenholmi masinad olid väga peened ja ettevõtte aktsionärid arvasid esialgu, et „kohalik tuim maarahvas“ ei saa nende käsitsemisega hakkama. Seetõttu kutsuti Saksamaalt lisatööjõudu. Saabunud naiste jaoks olid aga Kreenholmi töötingimused ja tööliste jõhker kohtlemine väljakannatamatud. Kuna juhtkond nende kaebusi kuulda ei võtnud ning neil oli keelatud ka töölt lahkuda enne lepingutähtaja lõppu, otsustasid 150 saksa kangrut ühel 1860. aasta kevadööl Kreenholmist põgeneda.[15] See oli manufaktuuri ajaloo esimene tööliste protest, mis kuulutas ette 1872. aasta streike.
Streigile pühendatud nõukogudeaegsetes ajalooraamatutes naisi streikijate seas ei mainita, kuigi näiteks viidatakse, et streigi mahasurumiseks arreteeriti ka naisi ja lapsi.
Kreenholmis oli tehase asutamise aegu naisi ligi 40% tööliskonnast. Tagantjärele on aga raske öelda, kui palju oli naisi streikijate hulgas. Tööseisak algas Narva jõge uuristanud kivimurdjatest, kes lahkusid töölt, kuna vabrikant ei teinud midagi, et töölisi kooleraepideemia eest kaitsta. Kui tuhat kivimurdjat olid kirkad nurka visanud, liitusid streigiga 500 kangrut ning nende järel ketrajad, kes moodustasid juba kaks kolmandikku kogu vabriku tööjõust.[16] Allikad jätavad mainimata, et kangrutest ja tõenäoliselt eriti ketrajatest olid paljud naised. Streigile pühendatud nõukogudeaegsetes ajalooraamatutes naisi streikijate seas ei mainita, kuigi näiteks viidatakse, et streigi mahasurumiseks arreteeriti ka naisi ja lapsi. Üks ajalooõpik ütleb, et naisi ja lapsi kaitsti sõdurite eest.[17] Küllap seepärast, et ka nemad streikisid.
Streigi otseseks ajendiks oli 1872. aastal tööliskasarmus levima hakanud koolera. Kivimurdjad elasid väga tihedalt koos üüritubades, kus juba surnud ja suremas haiged lamasid veel tervete inimestega samas ruumis. Sanitaarsete tingimuste loomise asemel püüdis vabriku direktsioon koolera levikut tõkestada pipraviinaga. Lühikese ajaga suri Kreenholmis koolerasse üle kolmesaja inimese, mis oli proportsionaalselt kõvasti rohkem, kui haigus murdis inimesi Tallinnas või Tartus.[18] Kivimurdjad valisid protestimeetodiks töölt lahkumise, ent nende järel otsustasid kudujad taktikat vahetada.
Viissada kangrut asusid streigi etteotsa ning selle käigus olevat toimunud märkimisväärne eestlaste ja venelaste lõimumine.[19] Kui kangrud olid ülemuse – vihatud Ernst Kolbe – kabinetti nõudmisi esitama läinud, põgenes too rusikat viibutades minema. Seejärel ühinesid ketrajad streigiga ja lõpetasid töö. Nõudmised: tööpäev algab kell pool kuus hommikul (mitte kell viis), lõunapaus kestab poolteist tundi (tunni asemel), lastel olgu rohkem aega koolis käia, tasu kangatüki eest olgu kõrgem, trahvid olgu väiksemad ja vabrikust lahkumine lubatud, pahatahtlikud ülemused lastagu lahti. Et ülemus ei julgenud üksi mitmesaja töölisega läbirääkimistesse astuda, kutsus ta enda kaitseks salga sandarmeid, kellele tööliste esindajad nõudmised edasi andsid. Direktori taktika oli venitamine: nädala pärast tulevad Kreenholmi omanikud Moskvast kohale ja töölised võivad oma nõudmised esitada neile… Seda muidugi ei juhtunud. Omanikud jälgisid streigi arenguid ohutu maa tagant Peterburist. Nende asemel tuli kohale Eestimaa kuberner, kindralmajor vürst Mihhail Šahhovskoi-Glebov-Strešnev. Too polnud nõus mässajatega rääkima ning nõudis, et tema ette astuks tööliste valitud esindus. Pavel Kann on märkinud, et esindajate valimisel „tuleb rõhutada Kreenholmi streigi üht kõige tähtsamat külge – tööliste internatsionaalset solidaarsust, eesti ja vene proletaarlaste monoliitsust“.[20] Internatsionaalne küll, aga esindajate seltskond koosnes ainult meestest – nagu ikka. Ilmselt oli ka see üks põhjus, miks tänapäeval ei mäletata streikinud naisi.
Töölistel õnnestus ennetada ülemuste plaan nende esindajad lihtsalt vangi saata ning Kolbe oli sunnitud nende nõudmistele osaliselt järele andma. Tööpäeva lühendati kolmveerand tundi ja lõunapausi pikendati minutite võrra, kuid töölisvanemat, velskrit ja nuhke lahti ei lastud, ka palka ei tõstetud. Ometi oli see üks esimesi kordi Tsaari-Venemaal, kui kangrud ja ketrajad endale paremaid töötingimusi nõudsid. See kogemus kasvatas tehasetööliste seas solidaarsustunnet ja arusaamist, et kokku kuulutakse rahvusteüleselt. Kreenholmi 1872. aasta streik oli eeskujuks tärkavale töölisliikumisele Tsaari-Venemaal.[21]
Amalie Kreisberg (1879–1906)
Kreisberg on üks revolutsioonilisi naisi, kes on meie ajalooannaalidest millegipärast välja kirjutatud.
Amalie Kreisberg
1872. aasta streik ei olnud Kreenholmis viimane ning Aleksandra Kollontai ei olnud Kreenholmis viimane revolutsiooniline naine. Kui jalutada Narvas Joala tänaval, võib seal praegugi näha Amalie Kreisbergi büsti. Kreisberg (1879–1906) oli manufaktuuri töölisvanem, kes võttis osa 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustest, arreteeriti selle eest ning suri 26-aastasena Jamburgi vanglas. Tema kohta levis legend, et ta vägistati ja tapeti.[22] Nii see siiski ei olnud – Kreisberg suri kõhutõppe, mida Jamburgi türmi velsker õigeaegselt ravida ei suvatsenud.[23] Nüüdses Kingissepas ütleb tema mälestustahvel: „kuduja-revolutsionäär langes 1906. aastal tsaari omavalitsuse käe läbi.“[24] Narvas on rahvamälus see isik veel alles – näiteks ristiti Nõukogude ajal endine Kreenholmi direktori maja, praegune Narva kunstiresidentuur, Amalie Kreisbergi nimeliseks laste loomemajaks, ning aastal 2006 kutsusid Narva ametiühingud tähistama tema 100. surma-aastapäeva.[25] Nagu ütleb ka Heili Reinart, kelle artiklit siin refereerin, on Kreisberg üks revolutsioonilisi naisi, kes on meie ajalooannaalidest millegipärast välja kirjutatud.
Maali Kreisberg oli Kreenholmi kangur, kes sündis ja kasvas Joala tänava punases tööliskasarmus. Vabrikulapsele kohaselt õppis ta viis aastat ministeeriumikoolis ning hakkas 15-aastaselt tõusma enne kella viit hommikul, et jõuda Kreenholmi tööle. Seejuures jaksas Amalie osaleda karskusseltsi Võitleja näiteringis ning teda olla nähtud valitsusvastaselt meelestatud seltskonna kogunemistel Paemurru metsas juba 1904. aastal. Seal käis ta koos emaga.[26]
Kui oktoobris 1905 toimus Narvas tööliste streik, oli Kreisberg juba valitud töölisvanemaks, kes aitas korraldada korjandusi streikijate toetuseks, levitas lendlehti ja hankis punase riide, mida rongkäigu ees lehvitada.[27] Ta oli astunud ka Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei Narva osakonna liikmeks.[28] 23. oktoobril marssis ta punase lipuga umbes tuhandepealise rongkäigu ees läbi Narva, Raekoja platsilt raudteejaama juurde ja lõpuks Kreenholmi. Tekstiilitehase töölised ise siis veel kaasa lüüa ei tahtnud. Kui aga päev hiljem alustasid Narva linavabriku ja Zinovjevi malmivabriku töölised streiki paremate tingimuste nõudmiseks, liitusid ka kreenholmlased. Üldstreik kestis kaks nädalat. Ideoloogiliste loosungite asemel nõuti lihtsalt elamisväärseid tingimusi: tööpäeva lühendamist 9 tunnile ja palgatõusu 20 rubla võrra.
Seekord tuli manufaktuuri omanik Ludwig Knoop isiklikult Narva kohale. Jõuti kompromissile: tööpäev lühendati 10,5 tunnile, laupäev 8,5 tunnile ning kangatüki eest makstavat tasu tõsteti. Kreenholmlased jätkasid tööd, vaid Narva linavabrikus kestis seisak mitu nädalat, kuni töölised jäid nälga, kuna nende tingimusi ei täidetud. Üks noormees lasti maha, tema auks kanti matustel punaseid lippe ja lauldi „Marseljeesi“.[29]
Jaanuaris 1906 Kreisberg arreteeriti. Jamburgis ootas teda ees pisike türm, kus oli läppunud õhk ja kehv toit, ning seda jagas ta 13 naise ja lapsega. Aprillis ta suri. Kreenholmi delegatsioon läks surnukehale järele ja tõi ta hobuvankriga Narva, kogudes tee peal sappa tuhandeid inimesi. Oli 1. mai, töörahvapüha. Rongkäiku takistada püüdnud soldateid loobiti kividega, need andsid püssipäradega vastu. Kreisberg maeti järgmisel päeval, kohal olid ka linnapea, ohvitserid, jala- ja ratsavägi. Soldatid jätsid leinalised alles kalmistu värava taga rahule. Püssimeeste eksitamiseks hakati „Marseljeesi“ ümisema koraali viisil:[30]
Jätkem maha kõik endised ajad
nende põrm heitkem jalgade pealt,
ebajumalaid pole meil vaja,
vastik meile on tsaari palee.[31]
Enlarge
Kollontai keskne uskumus oli, et patriarhaadi alus on kapitalism ning selleks, et patriarhaat lammutada, peavad naised olema solidaarsed töölistega, mitte ainult oma suguõdedega.
Aleksandra Kollontai ja Kreenholmi kohtumine
Niisiis tol 1896. aasta õhtul pöördus Aleksandra oma abikaasa poole küsimusega, kuidas võivad nemad elada oma pursuielu, kui teised inimesed elavad nagu loomad. Vladimir vastas, et selleks me siia ju tulimegi – nende töötingimusi parandama. Ja Aleksandra vastas, et ta ei räägi ventilaatoritest, vaid majandussuhetest. Aleksandra hakkas õppima majandust, luges Leninit ja töölisajalehti. Nendes kurtsid naistöölised, et ülemused tikuvad neile töökohal ligi – pea sada aastat enne seda, kui ameerika feminist Catherine A. MacKinnon tõi kasutusele seksuaalse ahistamise mõiste töökohal. Paar aastat pärast Narvas-käiku otsustas Aleksandra Kollontai raske südamega, et jätab nelja-aastase poja Miša ja abikaasa Vladimiri Peterburi ning kolib Zürichisse õppima poliitökonoomiat, et hiljem alustada oma kodulinnas põrandaalust revolutsioonilist tööd Sotsiaaldemokraatliku Partei heaks.[32]
Aleksandra Kollontaist, kes oli sündinud Kreenholmi streigi aastal 1872, sai sajandi esimese poole Vene sotsialistliku naisliikumise eestvedaja. Ta kirjutas artikleid naiste õigustest perekonnas ja töökohal, pidas kõnesid – sh 1908. aastal Tartus[33] – sellest, et naine peaks olema vaba nii lastekasvatuse kui abielunaise kohustest ning saama võrdseks mehega. Ta kirjutas naiste seksuaalsest vabadusest ning hiljem ongi teda palju meenutatud nende radikaalsete seisukohtade tõttu. Kollontai keskne uskumus oli, et patriarhaadi alus on kapitalism ning selleks, et patriarhaat lammutada, peavad naised olema solidaarsed töölistega, mitte ainult oma suguõdedega. Ta asutas koos Inessa Armandiga 1919. aastal Venemaa Kommunistliku Partei naissektsiooni Žen-otdel, mille eesmärgiks oli õpetada naistele kirjaoskust ning nende õigusi abielus, hariduses ja töös. Kollontai avaldas ka ilukirjandust, kus väljendas oma ideoloogilisi ideid naiste ja tööliste solidaarsusest ning naiste perekondlikust rõhumisest. Ta oli Nõukogude Liidu esimene naisdiplomaat.
Kollontai on vastuoluline tegelane, talle võib ette heita koostööd parteiga ka siis, kui selle peasekretär oli Stalin. Hästi nad läbi ei saanud, Stalin saatiski Kollontai välislähetusse, eksiili. Kollontai aga tegutses ammu enne Stalinit, reisides mööda Euroopat, Venemaad ja Ameerika Ühendriike ringi, et kutsuda üles proletaarlaste revolutsioonile ning naiste topeltvahetuse (tööl ja kodus) lõpetamisele. Meessoost kommunistid väga sootundlikud ei olnud, Marx samuti mitte. Seetõttu oli Kollontai oluline kui üks revolutsioonilisi naisõiguslasi Clara Zetkini, Rosa Luxemburgi ja (Kaunasest pärit) Emma Goldmani kõrval, kes seisid naiste valimisõiguse eest ning õiguse eest omada vara ja otsustada oma keha üle. Asjaolu, et teda tõukas sellele teele just Narvas-käik, tuletab meile meelde, et üleilmne naisliikumine ei toimunud kusagil kaugel eemal, vaid meie koduhoovis.
[1] C. Porter, Alexandra Kollontai: A Biography. Updated Edition. Chicago, 2014, lk 51–53.
[2] P. Kann, Kreenholmi streik 1872. Tallinn, 1972, lk 16.
[3] J. Kahk, 1858. aasta talurahvarahutused Eestis: Mahtra sõda. Tallinn, 1958, lk 5.
[4] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 37.
[5] H. Palamets, S. Õispuu, Narva lahingust Narva streigini. Tallinn, 1980, lk 117.
[6] C. Porter, Alexandra Kollontai, lk 51, 53.
[7] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 21.
[8] M. Pihlamägi, Tsaari-Venemaa sotsiaalpoliitika Kreenholmi ja Nikolski puuvillamanufaktuuri näitel. Acta Historica Tallinnensia, 2007, kd 11, lk 49.
[9] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 43.
[10] Sealsamas, lk 25.
[11] C. Porter, Alexandra Kollontai, lk 52.
[12] H. Palamets, S. Õispuu, Narva lahingust Narva streigini, lk 118.
[13] Kreenholmi Manufaktuur. Rmt-s: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 4. kd. Tallinn, 1972, lk 183.
[14] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 16.
[15] H. Palamets, S. Õispuu, Narva lahingust Narva streigini, lk 125.
[16] Sealsamas, lk 128.
[17] Sealsamas, lk 129.
[18] P. Kann, Kreenholmi streik 1872, lk 54–57.
[19] Sealsamas, lk 58–59.
[20] Sealsamas, lk 65.
[21] Sealsamas, lk 68.
[22] Proletaarne Revolutsioon Eestis. Leningrad, 1931, kd 5, nr 11, esikaas.
[23] H. Reinart, Amalie Kreisberg. „Priske noor inimene oli, kui ära viidi – ei ta võinud haigusse surra, vist ikka surnuks piinati“. Postimees, 12.10.2021.
[24] Записки жены путешествующего. Парусинка. 05.08.2011. https://kima157.livejournal.com/5140.html.
[25] Е. Ашихмин, Вспоминая Амалию Крейсберг. В канун Первомая, 29 апреля, профсоюзы Нарвы почтут память Амалии Крейсберг. 29.04.2006. http://www.magicnet.ee/ru/news/2006/4/29/vspominaia-amaliiu-kreisberg/.
[26] H. Reinart, Amalie Kreisberg.
[27] Sealsamas.
[28] Proletaarne Revolutsioon Eestis. Lenin-grad, 1931, kd 5, nr 11, lk 14–15.
[29] H. Reinart, Amalie Kreisberg.
[30] Sealsamas.
[31] See on Prantsuse revolutsioonist pärit hümni üks esimesi eestikeelseid tõlkeid, mis levis rahvasuus 1905. aastal. Seda varianti tunti Narva marseljeesina. Vt V. Mälk, „Marseljees“ Eestis. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 4, lk 214.
[32] C. Porter, Alexandra Kollontai.
[33] Pernausche Zeitung, 29.02.1908.