Sõnakene suguõdedele
Hõisake, mu armsad suguõed, tõstke nüid ka tõesti rõõmu kisa: meil on ju o m a ajaleht! … Kui … üksteiselt elutarrkusi õppima, üksteisele neid õpetama, … ja sedasi üksteist tuetades ikka enam ja enam oma soo seisuste ja kohustele osavamaks, väärilisemaks inimeseks kasvama – on see orrjuse põlve ööpimedus, mis meile kõik seda lubab? Ei, ja tuhat korda ei! see on vabaduse koidu sära, mis meie vaiimusi rõõmu pärast värisema paneb! … Edasi suuremale vabadusele, kuidas kõrgama vaimuharidusega rahvaste naisterahhvad juba edasi jõudnud on! Jah, armsad suguõed, vällja ahju tagant, edasi lahkemasse elu õhku!
Nii kirjutas Eesti esimene feminist Lilli Suburg 1887. aastal oma ajakirja Linda avanumbri eessõnas. Tegu oli esimese eestikeelsele naissoost lugejale mõeldud kirjandus- ja eluoluajakirjaga, kus võeti teemaks ka ühiskondlikke küsimusi. Avasõnas julgustab Suburg Eesti naisi „ahju tagant“ välja astuma ja oma häält kuuldavale tooma kirjasõnas, et kummutada eeldus, justkui võiks ainult meestel olla selget mõistust. „Edasi!“ ütleb Suburg Eesti naistele, iseseisvaks olemise poole, nii igapäevaelus kui poliitikas. Võib öelda, et Linda 1887. aasta eessõna, pealkirjaga „Sõnakene suguõdedele“, on esimene Eesti feministlik manifest.
Lilli Suburgi olulised kaasteelised ja toetajad olid Carl Robert Jakobson ja Hugo Treffner. Ta osales samades sündmustes, kus meile tuntud olulised rahvusliku ärkamisaja tegelased, ja see paigutab ta nii Eesti ajalookirjutuse keskmesse kui ka eestlase kui subjekti tekkeloo jalamile.
Enlarge
Lilli
C. R. Jakobson inspireeris Suburgit rahvuslikku aadet toetama – nende vahel idanes intellektuaalne sõprus, mille toel tuli saksakeelse hariduse saanud Suburg oma eesti juurte juurde tagasi. Treffner aga aitas Suburgil Lindat asutada, hakates selle esimeseks ametlikuks toimetajaks, kuna naise nimega palvekirjale lehe asutamiseks jaatavat vastust ei antud.
Lilli Suburg oli ärkamisaegne kirjanik ja esimese eesti tüdrukutele mõeldud üldhariduskooli asutaja. Ta jagas Pärnu Linna Tütarlastekooli pinki Lydia Jannseniga, saades tulevasest Emajõe Ööbikust paremaidki hindeid.[1] Suburg kehastab meile nii tuntud ärkamisaegsete tegelaste seas unustatud liini – eesti rahvusluse ajalukku tema emantsipatsioonisõnumit kaasatud ei ole. Suburgit käsitleti pigem Koidula rivaalina, kes olevat olnud kibestunud ja kade oma edukama kooliõe peale.[2] „Pidi olema tolle aja üldsusest liiga erinev too mõttejulguse ja vabameelsuse nais-Jakobson oma naisõiguslase ja peen-haritlase poosis,“ on öelnud varasemad uurijad.[3] Koidulast on loodud meie ajalookirjutuses suurkuju, kelle tähendust Suburgi isik oleks võinud teises valguses näidata. Ka Suburg kirjutas – tema esimene avaldatud teos „Liina“ rääkis autobiograafilise loo ühe saksastunud neiu tagasipöördumisest eesti kultuuri juurde.
Nii Suburg kui ka talle järgnenud feministide põlvkonnad said tuge oma suhtlustest õdedega Soomes ja Venemaal, hiljem ka Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal ja mujal.
Suburgi ideede lennukusele aitas kaasa tema seos saksakeelse kultuuriruumiga. Kuna sel ajal puudus veel eestikeelne filosoofiline traditsioon, oleks Suburgi intellektuaalne areng poolele teele jäänud, kui ta poleks lugenud saksa keeles ning selles sfääris ringlevaid uuenduslikke ideid ise edasi arendanud: „Julgus rääkida avalikult naiste õigustest ühiskonnas, kus iga vabamat mõtteavaldust ahistas tsensuur ja kus soorollide suhtes valitsesid ühelt poolt väikekodanlik baltisaksa konservatiivsus ja teisalt naisi alavääristavad seadused ning tavad, oli juba iseenesest tähelepanuväärne.“[4]
Kuna nii naisliikumised kui ka rahvusriikide teke olid 19. sajandil üleeuroopalised nähtused, lülitus ka Eestis toimuv, sh Suburgi tegevus rahvusvahelisse konteksti. Ühest küljest oli ta Eesti rahvusliikumise tegelane, teisest küljest lähtus ta oma kirjutistes ja pedagoogilises tegevuses rahvusvahelistest ideedest. Nii Suburg kui ka talle järgnenud feministide põlvkonnad said tuge oma suhtlustest õdedega Soomes ja Venemaal, hiljem ka Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal ja mujal.
Praegu meenutab Suburgit mälestusmärk Vändras, mis püstitati 1926. aastal väga paljude kultuuri- ja haridusseltside kaasabil ja Eesti Naisliidu eestvedamisel. Riigikogu esimees Kaarel Einbund (Eenpalu) toetas üritust telegrammitervitusega „esimesele iseteadvale Eesti naisele“.[5]Eesti Naisorganisatsioonide Liidu liikmed nägid ennast Lilli Suburgi vaimsete järeltulijatena ning tema tee jätkajaina eesti naisliikumises. Nad rõõmustasid, et ärkamisaegne tegelane võis surra (1923. aastal) juba Eesti Vabariigi pensionärina. 1917. aasta esimesele naiskongressile saatis Suburg oma sõnumi, tervitades „seda vahvat väesalka … armastusest leegitseva südamega“. Ennast nimetas ta selles läkituses vanaks halliks veteraniks.[6]
Pärast Suburgit võib visandada Eesti feministide ja naistegelaste esimesed kolm põlvkonda, eriti kuna osa tema järel sammujaid õppisidki Suburgi asutatud tütarlastekoolis. Niisiis, kui võtame esimesteks naisteks, kes pöördusid eesti naise kui subjekti poole, Lydia Koidula ja Lilli Suburgi, kuuluksid teise põlvkonda 1864. aastal sündinud Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamm. Kaks viimast olid ise olnud Lilli Suburgi õpilased, nagu ka Tamme noorem õde, 1872. aastal sündinud Mari Raamot. Kolmandaks põlvkonnaks võib tinglikult lugeda pärast 1870ndaid sündinud naisi, kes olid poliitiliselt aktiivsed Eesti Vabariigis – Asutava Kogu ja esimeste Riigikogude liikmed, naisseltside asutajad Marie Reiman, Minni Kurs-Olesk, Alma Ast-Ani, Marie Reisik, Alma Ostra-Oinas, Helmi Jansen jt.
Liina
Lilli Suburg sündis Vändras 1841. aastal, tema vanemad olid Vana-Vändra mõisas teenijad. Väike Lilli oli mõisnike tütre mängukaaslaseks, tema koduõpetaja õpetas ka Lillit. Kui Lilli oli kuueaastane, suri vana mõisnik ja tema isast sai Vana-Vändra mõisa opman. Oma seisuse- ja rahvusevahet sai Lilli tunda alles Pärnu Linna Tütarlastekoolis, kuhu ta pääses 1855. aastal tänu sellele, et oli mõisas saksa keele suhu saanud ja tema vanemad olid jõukad. See kool andis kõrgeimat haridust, mida tüdrukud sel ajal Eestimaal omandada said. Lilli kui eesti talutüdruk sai päritolu pärast küll koolis kiusata, aga tema õppetulemused olid ziemlich gut või väga headki. Neli aastat hiljem lõpetas ta kooli esimeste seas ning omandas Pärnu kõrgemast kreiskoolist loa pidada era-elementaarkooli õpetajaametit, sh õpetada usuõpetust, rehkendamist ning saksa, vene ja prantsuse keele lugemist-kirjutamist.[7]
Kui kreiskool läbi, kolis Lilli vanemate juurde tagasi. Vahepeal oli ta aga talutöödest võõrdunud ja kaotanud oma südame ühele saksa poisile. Kuna Lilli oli tihti haige ning varjas armi oma põsel rätikuga, on tema elulugu tihtipeale kirjeldatud isikliku traagika võtmes: õnnetu armastus, häbi oma keha pärast, mis takistasid noorel naisel tolleaegseid ootusi täita. Talutööde asemel hakkas ta õpetama oma õdesid-vendi ja teisi lapsi, saades nii esimese kogemuse n-ö koolipidamisest. Lilli isa Toomas omandas veel maad ja mitu naabertalu ning rajas Waldburgi karjamõisa. Lilli pidi haiguse tõttu palju aega voodis veetma. Ta luges, luges, luges.
Suurtalust kujunes intellektuaalide kogunemispaik, kus käisid külas Koidula, C. R. Jakobson, Mihkel Veske jt. Eriti mõjutasid Lilli Suburgit aga külaskäigud Vana-Vändra karjamõisasse Massusse, kus puhus Euroopa tuul, sest seal elas ülemõpetaja Johann Bolz. Temalt laenas Lilli lugemiseks Rousseaud ja Pestalozzit, kelle filosoofiast lähtus hiljem pedagoogina. Massu raamaturiiulis olid veel Goethe, Schiller, Klopstock, Schopenhauer, Thomas Carlyle’i „Prantsuse revolutsiooni“ 3 köidet jms. Just Bolz õpetas Lillile, kuidas kohandada materjali õpilasele omandatavaks. Seal kohtus ta ka Carl Robert Jakobsoniga, kellega kujunes intellektuaalne sõprus ja kirjavahetus. Jakobson utsitas Suburgit oma „saksastunud Eesti tütre“ elulugu kirja panema – kui Suburg tajus, et oli saksa koolis käies oma rahvuslikud juured peaaegu ära kaotanud, siis Jakobsoni rahvuslik eetos inspireeris tedagi missioonitundest Eesti rahvusküsimuses kaasa lööma, ent naiste perspektiivist. Autobiograafiast sai jutustus „Liina“, mille käsikiri valmis 1873, ilmumine aga venis 1877. aastani, kuni Mihkel Veske lõpuks „rahva asjade ajamise“ kõrvalt mahti sai ja käsikirja trükikotta saatis. Teose valmimine võttis aega ka seetõttu, et Suburg ei olnud oma eesti keeles kindel ja tahtis, et Jakobson või Veske tema teksti toimetaksid. Jakobson soovitas inimestel anda „Liinat“ lugeda oma linnas õppivatele lastele, mõisnikud ja pastorid püüdsid aga takistada raamatu sattumist koolmeistrite raamatukokku või teenijaskonna kätte.[8] „Liina“ oli üks eestimeelsete talunike kultusraamatuid. 1884. aastal ilmus teine trükk ning 1892 avaldati „Liina“ Soomes. Kui esimese trüki aegu sai naiskirjanik kriitikutelt nuuti rahvusluse eest, siis teist trükki kritiseeriti, vastupidi, selle eest, et Liina jääb igal juhul sakslaseks.
Isatalus elades toimetas Suburg Perno Postimeest ning kirjutas kaastöid ajalehtedele. Kui ta jõudis neljakümnendatesse eluaastatesse, müüs isa Waldburgi karjamõisa alkoholismi käigus tekkinud võlgade katteks. Siis pidi ka Lilli välja kolima ja iseseisvat elu alustama. Esialgu oli see tema jaoks raske – eriti kuna ta oli lapsendanud mõnepäevase tüdruku Anna Wiegandi ja pidi teda toitma –, aga tänu „Liina“ menukusele kuuldi ka teistes Eesti otstes varsti Lilli Suburgist ning tema tegemisi kooli asutamisel ja ajakirja väljaandmisel hakati toetama.
Kui selleks ajaks oleks olnud välja kujunenud eestikeelse filosoofilise essee žanr, oleks just see Suburgi tugevaim külg olnud.
Linda
Üks Lilli Suburgi pikaaegseid unistusi oli asutada naistele oma ajaleht. Selleks oli ta juba 1879. aastal Waldburgis elades kirjutanud Trükiasjade Peavalitsusele, ent ei saanud luba. 1882. aastal tegi ta teise katse, ettepanekuna Eesti Kirjameeste Seltsile (kelle esimene naisliige ta oli) avaldada äsja surnud Jakobsoni mälestuseks käsikiri „Esimene Eesti naisterahva lugemise raamat“. Ei võetud vedu. 1887. aastal mõtles noor Johan Jansen, kes Suburgit tütarlastekoolis abistas, välja plaani: vastutavaks toimetajaks märgitakse Suburgi enda asemel Hugo Treffner, mees. Luba saadi paari kuuga. Linda esinumber kuulutas oma ülesandeks naiste vaimsete võimete arendamise ning see trükiti Tartus K. A. Hermanni trükikojas.[9]
Linda lehekülgedel sai Suburg väljendada enda maailmavaadet ning kutsuda eesti soost naisi üles oma vaimu harimisele. Kui selleks ajaks oleks olnud välja kujunenud eestikeelse filosoofilise essee žanr, oleks just see Suburgi tugevaim külg olnud. Näiteks avaldas ta Lindas 1888. aastal mõtiskluse „Emancipirt!“, kus selgitas sõna emantsipeerunud erinevaid tähendusvarjundeid, kõige olulisemana aga esialgset tähendust ‘orjapõlvest vabastama’. Naised on piisavalt põllutöödel ja meeste jaoks orjanud, nüüd peaksid nad auga emantsipeeruma.[10]
Et käsikirjade trükki saatmine Viljandist Tartusse oli alati konarlik teekond ning numbrid tihti hilinesid, otsustas Suburg asutada oma trükikoja. 1888. aastal sai Suburgist Treffneri asemel vastutav toimetaja ning Johan Janseni kui mehe nimele kinnitati trükikoda, kus pandi tööle Riiast ostetud vanaaegne käsitrükipress. Kuna masin oli vana, oli sellel nii vähe trükitähti, et korraga sai laduda ainult 10–12 lehekülge. Ühe numbri käsikiri võis kuni seitsme poogna kaupa rännata tsensori kätte ja tagasi. See aga ei olnud kõige raskem katsumus Linda välja andmisel. Nimelt oli Suburgi abiline Johan Jansen vahepeal armunud tema tütresse Annasse, kes aga poisist ei huvitunud.[11] Oma päevikus ütleb Suburg Johani kohta 10. juulil 1889, et too „on end kahjuks liialt palju mõjutada lasknud muu ilma labastel meestel“, ning käitub tema ja Annaga lubamatult külmalt.[12] Johan müüs kättemaksuks Suburgi trükikoja maha ning põgenes ise Riiga, jättes asutamisvõlad Suburgile katta. Lindat püüti trükkida nii Tartus, Viljandis kui Pärnus, ent kuna ka lugejaid jäi üha vähemaks, oli see ajakirja lõpu algus. Kõige rohkem oli Lindal olnud 380 tellijat, lõpuajal „tellijaid 130, võlga 400 rubla“. 1893. aastal asus Lindat toimetama Hendrik Prants ning see muutus tavaliseks majapidamisajakirjaks.[13]
Lilli Suburgit uurinud Aino Undla-Põldmäe hinnangul oli Lindas kuulutatud ideoloogia oma ajast ees. Kui esialgu olid Postimees, Olevik jt ajalehed Lindat toetanud, siis 1891. aastaks hinnang muutus: öeldi, et Lindas levitatakse vaenu meeste ja naiste vahel. Kui leht sai naisterikkuja maine külge, julgesid vähesedki naised seda ainult „aidas kirstunurgas hoida ja salaja lugeda“.[14] Suburgi vaated naiste emantsipatsioonile olid omas ajas radikaalsed. Kuna ta oma isa oli nende kodutalu joomaprobleemi tõttu kaotanud, oli Suburg ka väga kriitiline alkoholismi suhtes. Linda eeskujudeks olid mitmed saksa naisteajakirjad, nagu Fürs Haus. Praktisches Wochenblatt für alle Hausfrauen ja Gartenlaube, ning Suburg seadis naiste harimise eesmärgiks eelkõige nende enda isiksuse ja iseseisvuse arendamise. Suburgi emantsipatsiooni-idee suhestus tegeliku olukorraga ühiskonnas, kuna vallalisi töötavaid naisi oli linnas teenijatüdrukutena ja maal taluteenijatena palju.[15]
Mari
1880. aastal kolis Lilli Suburg koos oma teismelise kasutütre Annaga Pärnusse. Ta ise oli juba neljakümnene ning omas küll kirjaniku- ja ajakirjanikukogemust, kuid sellele vaatamata oli koduõpetaja amet ainus, mida tol ajal naine iseseisvalt pidada sai. Pärnus hakkas ta esialgu vaestele eesti kalurilastele algõpetust andma, lükates aatelistel põhjustel tagasi tulusamad tööpakkumised sakslastelt. Oma õe Anette abiga taotles Lilli ülemkoolivalitsuselt loa avada oma eraalgkool, et hakata andma kodanlikku algharidust kõigist seisusest tütarlastele. Kool avati 1882. aasta alguses, vahetult enne Suburgi hea sõbra C. R. Jakobsoni surma. Esialgu kool vireles, kuna Estnische Töchterschule ei mõjunud just kutsuvalt – maalapsi saadeti linna saksa keelt õppima, saksastuma, mitte eesti meelt harima. Pärnu kooli parimal ajal õppis seal u 25 õpilast, kaugemalt tuldi „Liina“ lugemise mõjul. Ometi, „ma olen õnnetu, et Pärnu „kadakasakste“ pesasse elama olen tulnud. Ei saa ma siin elada, ei pääse siit aga ka enam nii ruttu minema,“ kirjutas Suburg sõbrale 1884. aastal.[16]
Õnneks just siis sattus Pärnusse üks noor tarvastulane Andres Rennit, kes tahtis „Liina“ autoriga veidi kirjandusjuttu puhuda. Kui ta tunnistas Suburgi kesist olukorda, tegi mees talle ettepaneku kolida oma kool Viljandisse, rahvusliku ärkamisliikumise tulipunkti. 1885. aastal kool koliski. Tarvastus panid plaanile õla alla Mari Raamoti isa Tõnis Tamm ja õde Aino Tamm, samuti Marie Jänes. Pärnust saabunud Suburg nägi oma vanas mantlis ning koos ema ja kasutütrega nii vilets välja, et esialgu ehmatati päris ära, Marie Jänese metseenluse toel aga puhkes kool Viljandis lõpuks õitsele. Selleks kulus palju närvi – raha kogumiseks korraldati basaar ja näitemänge, kus lõid kaasa ka kreiskooli poisid. Esialgu kidus kool uberikes ruumides, varsti sai aga kolida suuremasse majja, kuhu mahtus õppima 80 talupidajate last. Õppekeeleks oli küll saksa, ent Suburg selgitas paljusid asju eesti keeles, sealhulgas kümmet käsku.[17]
õppekeele kõrval õpetati ka eesti keelt. Tüdrukutele aga midagi sellist enne Suburgi kooli ei olnud. Tütarlastekooli ootas Suburg õppima just eesti taludest pärit tüdrukuid ning selgitas neile tihti õppekavva kuuluvaid asju lahti ka eesti keeles.
Mari Raamot,[18] hilisem Naiskodukaitse esinaine, meenutas Suburgi asutatud koolis õppimist kui noore tüdruku täideläinud unistust. Raamoti mälestuse järgi oli Tarvastus just ära põlenud poisslaste kihelkonnakool, nii et poisid koliti ümber majja, kus enne olid õppinud tüdrukud, ning tüdrukud pidid omakorda kolima „lagunenud niiskesse kirikukõrtsi“. Raamoti isal ja vanemal õel läks hing selle peale nii täis, et isa võttis Aino koolist ära ning asus Suburgiga läbirääkimistesse, et tema kool hoopis Viljandisse tuua. „Kui sa hea laps oled ja hästi õpid, võib olla saad sügisest Lilli Suburgi kooli,“ ütles Marile tema ema. Kui Suburg neile külla tuli, olid kõik Tammede tütred väga elevil, et „naissaksa“ palest palesse näha võivad. Lilli vaatas Marile otsa ja ütles, et „sinust peab minu õpilane saama“.[19]
Ärkamisaja üks keskseid sündmusi oli poistele mõeldud Aleksandrikooli asutamine, kus venekeelse õppekeele kõrval õpetati ka eesti keelt. Tüdrukutele aga midagi sellist enne Suburgi kooli ei olnud. Tütarlastekooli ootas Suburg õppima just eesti taludest pärit tüdrukuid ning selgitas neile tihti õppekavva kuuluvaid asju lahti ka eesti keeles. Suburgit peeti omal ajal uuendusmeelseks pedagoogiks, kuna ta lähtus oma õpetamispõhimõtetes Rousseaust, pidades oluliseks „vaba, loomulikku kasvatust, lapse sünnipäraste omaduste arendamist vaatluste, kogemuste, mängu ja kehaliste harjutuste kaudu“.[20] Suburgi koolis olid mäng, laulmine, juttude lugemine, kuulamine ja jutustamine au sees, õhtuti kuulasid lapsed koolijuhataja lugusid, päeval mängisid õues eakohaseid mänge.
1892. aastal, kui Aleksander III valitsemise all oli alanud suur venestamislaine, sai Suburgi tütarlastekooli õppekeeleks vene keel. Suburg pidi koolijuhataja kohalt lahkuma, tema asemele asus tütar Anna Wiegand. Kool pidas vastu kuus aastat, kuni majanduslike raskuste ja ka Suburgi tervise tõttu suleti.[21]
Anna
Suburgit on kujutatud traagilise kujuna, kes jäi nooruses põetud haiguste ja näo-armi tõttu vallaliseks.[22] Ometi kirjeldavad tema kaasaegsed, et tegu oli „õige energilise, töötahtega ja -võimega ning kindla iseloomuga inimesega“, sooja südamega patrioodiga, kes jäi oma veendumustele kindlaks.[23] Carl Robert Jakobson oli Lilli Suburgile pannud südamele, et ta peab naisõiguslaseks hakkama, ning seda teed järgis Suburg ka pärast oma intellektuaalse partneri surma. Suburgi karjääris oli meeste toetusel mõistagi tähtis roll: ajalehega toetasid teda Hugo Treffner ja Andres Rennit ning enne oma reeturlikku tegu ka Johan Jansen. Kooli aitas Viljandisse tuua peale Renniti ka Aino Tamme ja Mari Raamoti isa Tõnis Tamm. Suburg avaldas esimese Eesti feministliku manifesti ja asutas esimese tütarlastekooli, kus kasvas üles terve põlvkond haritud eesti naisi. Muide, Aino Undla-Põldmäe on märkinud, et õpilaste seas oli palju Annasid, nagu Suburgi enda tütargi.[24] Kuigi oma rahva laulikuna mäletame esimesena Lydia Koidulat, on võimalik, et Suburg sai kuni kõrge eani nii tegus olla just tänu sellele, et ta ei pidanud abikaasa järel välismaale kolima, vaid sai jääda kodumaale naisõiguslusele alust panema.
Ajakiri Linda. 15. oktoober 1887
[1] A. Undla-Põldmäe, Järelsõna. Rmt-s: L. Suburg, Kogutud kirjatööd. Tallinn, 2002, lk 463.
[2] E. Annuk, Taasavastatud Lilli Suburg. Ariadne Lõng, 2003, nr 1/2, lk 217.
[3] A. Undla, Uusi andmeid Lilli Suburgist. Eesti Kirjandus, 1935, nr 8, lk 346–354.
[4] E. Annuk, Taasavastatud Lilli Suburg, lk 185.
[5] Lilli Suburgi mälestuse austamine. Naiste Hääl, 10.12.1926, lk 10–12.
[6] Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamatTallinn, 1924, lk 138.
[7] A. Undla-Põldmäe, Järelsõna, lk 461–480.
[8] Sealsamas.
[9] A. Undla-Põldmäe, Ajakiri „Linda“. Rmt-s: L. Suburg, Kogutud kirjatööd, lk 493–501.
[10] L. Suburg, Emancipirt! Linda, 1888, nr 7, lk 247–250, vt ka: Ariadne Lõng, 2004, nr 1/2, lk 180–182.
[11] A. Undla-Põldmäe, Ajakiri „Linda“, lk 499.
[12] L. Suburg, Päevikukatkeid. Tlk H. Mägar. Ariadne Lõng, 2008, nr 1/2, lk 150.
[13] A. Undla-Põldmäe, Ajakiri „Linda“, lk 500.
[14] Sealsamas, lk 501.
[15] E. Annuk, Sissevaade Lilli Suburgi ajakirjanduslikku tegevusse. Ariadne Lõng, 2004, nr 1/2, lk 185.
[16] A. Undla-Põldmäe, Lilli Suburgi tütarlastekool. Rmt-s: L. Suburg, Kogutud kirjatööd, lk 481–491.
[17] Sealsamas.
[18] Loe nt: H. Reinart, Mari Raamot: naine, kelleta Eesti Vabariik poleks see, mis ta on. Postimees, 07.02.2017.
[19] M. Raamot, Kuidas sai Lilli Suburgi kool Mulgimaale ja mina tema õpilaseks. Naiste Hääl, 10.12.1926.
[20] A. Undla-Põldmäe, Lilli Suburgi tütarlastekool.
[21] Sealsamas, lk 491.
[22] Loe veel: E. Annuk, Haigused ja igatsused. Lilli Suburgi käänuline tee. Keel ja Kirjandus, 2016, nr 7, lk 539–552.
[23] A. Undla-Põldmäe, Lilli Suburgi tütarlastekool, lk 485.
[24] Sealsamas, lk 491, 486.